Elvira Lindo

Elvira Lindo (sündinud 23. jaanuaril 1962) on Hispaania kirjanik.

Manolito Prillipapa

Elvira Lindo, "Manolito Prillipapa", tlk Eva Kolli, Valgus, 2001

Võmakas on sedasorti võmm, mille annab sulle ema — ema puudumisel võib seda teha ka keegi teine — kuklaks nimetatava kehaosa pihta. Ma ei ütle seda sellepärast, et ta on minu ema, aga ta on sel alal harva esinev ekspert. Vanaisale ei meeldi, kui ema mulle võmakaid jagab. Ta ütleb selle kohta alati: "Kui lööd, siis löö vähemalt natuke allapoole, inimene, ta käib ju alles koolis." (lk 12)
Jutt käib minu möödundaastasest jopest, millest saab mu selle aasta ja tulevase aasta ja kõigi järgmiste aastate jope, sest ema arvates kasvavad lapsed kole kiiresti ja jope ostmisel peab seda alati silmas pidama. Üldiselt lapsed kasvavadki ruttu, ainult mina mitte. Seetõttu jään ma seda jopet kandma kuni oma elupäevade lõpuni, vanaduspõlveni välja. Ma vihkan oma jopet. Ma olen määratud elu lõpuni ühte ja sedasama jopet vihkama. Kujuta ette kui tüütu! (lk 15-16)
Susanna ütleb, et kui mõni inimene Hispaanias psühholoogi juurde läheb, siis sellepärast, et mujalt on ta juba igalt poolt välja visatud; et vanasti saadeti sihuke mõnele üksikule saarele, aga nüüd, kus kogu maailm kihab hiinlastest, pole üksikuid saari enam suurt järele jäänud ja et sellepärast ongi olemas psühholoogid. (lk 28)
Selle pildini me üldse ei jõudnud, sest tee peal nägime ühte maali, mille peal olid mingid vanaaegsed tädid. Seda, et nad vanaaegsed olid, võis kohe näha, sest nad olid kuldnoka tüüpi, nagu mu ema ütleb — väikese pea ja paksu tagumikuga. Mina ja Kõrvik ja Terrorist jäime kõik seda pilti passima, ja kohe tükiks ajaks, sest see on üks sedasorti muuseum, et kui oled üht pilti näinud, siis saad kõigist teistest ka ettekujutuse; seal on kõik maalid ühtemoodi, ilma naljata.

Need kolm vanaaegset arbuusi olid kõik täitsa paljad ja sihukeste mürakate kintsudega, et... kui sihukeste mürakate kintsudega tädi sulle peale vajuks, siis oleksid elu lõpuni surnud.

Aga siis märkas Kõrvik pildi all olevat kirja lugeda ja tuli välja, et see on "Kolm graatsiat". Terrorist kukkus suurest naerust põrandale ja järgmisel hetkel viskusime meie Kõrvikuga talle järele, et temast mitte maha jääda. (lk 56-57)

Natukese aja pärast tuli mu ema, kes ei tööta Keskluure Agentuuris üksnes sellepärast, et need Agentuuri omad pole veel tema olemasolust haisu ninna saanud; aga ma kinnitan sulle, et mu ema annab James Bondile ja kõigile tema vaenlastele iga kell silmad ette. (lk 68)
Järgmisel päeval, kuuldes, et ma lähen karatesse tagasi ainult sel juhul, kui Hispaania vallutavad jaapanlased, ütles Kõrvik:

"Lahe, siis võib Susanna igal õhtul sinu poole tulla. Ta lõhkus meil eile kodus telekapuldi ära. Tema oli Aladini printsess ja mina tema džinn, aga lambi hõõrumine tundus talle kuidagi vanamoodne ja siis ta ütles, et hakkab mulle puldiga käske jagama. Kahe tunni pärast teatasin, et mul on käsutäitmisest kõrini ja siis viskas ta mulle puldiga vastu pead ning ema küsis, kas ma ei saaks endale vähem sõjakat pruuti otsida."

"Kas ta oli siis sinu pruut ka?"

Me hakkasime vaidlema, kes on keda reetnud, aga poolteise minuti pärast saime aru, et see on lollus, sest Susannal on peikasid rohkem kui meie koolis poisse. Tal on peikasid üle-tee-koolis, oma trepikojas ja külas, kust ta ema pärit on. Peaaegu kõik hispaania poisid on Susanna peikad. (lk 70)

"Meie korteris tarakane ei ole," räägib mu ema Luisale, "mitte et me neid ei tahaks, aga nad lihtsalt ei mahuks kuskile ära." (lk 74)
Neljandale korrusele jõudes andis ema mulle otsekohe teenitud võmaka kätte.

Ema ei võeta "Karatekuttide" kolmandasse ossa mängima ainult sellepärast, et maa peal pole õiglust, tegelikult on mu ema sada korda etem kui "Karatekuttide" vanamees. Kui ma olin selle võmaka kätte saanud, mõtlesin endamisi: "Täiesti abitu obadus."

Aga umbes poole tunni pärast hakkasin mõjutatud kohas korraga soojust tundma. Sel hetkel oleks mu kuklas võinud mune praadida. Sellega on kõik öeldud. Aga isegi sellisel juhul eelistan ma alati üht võmmu valjuhäälsele pragamisele. Kui ema kord näägutamisesoonele satub, oled kadunud. See jamade jama võib kesta nädalaid, teinekord kuid või isegi aastaid. (lk 92)

Aga vanaisa ajas ikka oma joru:

"Ja mis veel — kui oled vana, siis kingivad inimesed sulle ainult salle, nii et terve kapp on neid täis. Ei ühtki lipsu, lõhnaveepudelit ega pintsakut, ainult sallid."

"Ütle siis, mis sa tahad, me kingime sulle," ei andnud ema nii kergesti alla.

"Ei midagi! Mul pole midagi tähistada, pole sõpru ega soovi kaheksakümneaastaseks saada; on ainult eelmistest sünnipäevadest jäänud sallid." (lk 117)