Emily Carr

Emily Carr (13. detsember 1871 – 2. märts 1945) oli Kanada kunstnik ja kirjanik.

Sajad ja tuhanded

Emily Carr, "Hundreds and thousands. The journals of Emily Carr" ("Sajad ja tuhanded. Emily Carri päevikud"), Vancouver, Toronto, Berkeley: Douglas&McIntyre, 2006, ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Ära püüa teha erakordseid asju, vaid tee tavalisi asju jõuliselt. Arenda oma idee viimase piirini, vajaduse korral seda muutes, et mõtte tuuma selgelt väljendada ja tugevdada, kuid jää kindlaks ühele kesksele ideele ja suru see iga hinna eest läbi. Igal pildil peab olema keskne idee ja kõik muu pildil peab viima selle ühe mõtte või idee juurde. Leia juhtiv rütm ja valdav stiil või vorm. Jälgi negatiivseid ja positiivseid värve. (2. detsember 1932)
Mis on ilu? — Jumal. Mis on see elutähtis asi, mis on nii inetutes kui ka ilusates asjades ja kohtades, mis viib meid enesest välja, mis meid tõmbab ja köidab, see nimetamatu asi, mis väidab end olevat meiega suguluses? — Jumal, jumalikkus meie sees, mis kutsub kõike muud jumalikku, üks olemus ja aines. (26. jaanuar 1933)
Elu on üks kohutavalt üksildane asjandus. (16. juuli 1933)
Keegi ei huvitu tänapäeval millestki peale iseenda, oma tegemiste ja mõtete. See on kummaline; varem olid inimesed huvitatud. Nüüd tundub, et maailmas on kõike liiga palju. Me oleme kõik "ületoodetud". Igaüks teeb kõike ja kõike on liiga palju ning igaüks tahab lipumasti tipus lehvida ja keegi ei taha trepist üles ronida, et hõredama õhuga samm-sammult harjuda. (24. aprill 1934)
Liikumine on olemise olemus. Kui miski seisab paigal ja ütleb: "Valmis", siis ta sureb. Sellessinases maailmas pole sellist asja nagu lõpetatus, sest see tähendaks "Stopp!". Maalimine on püüdlus väljendada elu. Kui maalis pole liikumist, siis on see surnud värv. (3. mai 1934)
Selle asemel, et püüda oma isiksust teemale peale suruda, peaksime olema üsna vaiksed ja tagasihoidlikud ning laskma teemal end alla neelata ja endasse imada, mitte olema nii kuradi targad ja tähtsust täis. Mets on imeline, kui päike on loojas ja seda enam ei torgi. Siis naaseb mets tagasi kainesse tegelikkusse, kook on glasuurita. Siis on mets iseenda moodi, nii nagu inimesed, kes on omaette ja mõtlevad, mitte nagu inimesed rahvahulgas, kus nad püüavad särada ise ja peegeldada teisi. Oh kallid puud, me ei peatu piisavalt sageli, et neid armastada ja imetleda. (22. mai 1934)
NOH, TÄNANE PÄEV ON nagu tinast. Miks on päevi, mil pärm, püssirohi ja šampanja on elutud ja sa oled pruun ja närbunud nagu mädanev õun, päevi, mil igatsed kedagi kogu hingest? Kedagi, keda sa pole iial kohanud ega tundnud ega näinud. Kedagi, kel pole keha ega välimust, kuid on tohutu armastus ja kaastunne, kes mitte ainult ei anna sulle, vaid kutsub sinust endast esile terved meretäied armsust ja imelise tunde selle heldest jagamisest kellegagi, kes seda tahab, selle andmisest heldelt ja häbenemata. (8. veebruar 1935)
Ma tunnen, et on väga ohtlik mustreid ja kujundeid sedavõrd väärtustada ja taga otsida, et ununeb suurem tähendus, Vaim, kogu asja tuum. Me valime välja ühe meeldiva noodi ja kõlistame seda, jättes sinnapaika meloodiaterviku. Metsas mõtle metsale, mitte ühele või teisele puule, vaid kogu metsa laulvale liikumisele. Ma arvan, et just seda püüavadki abstraktsionistid teha, taandades asjad sümboliks, kuid see tundub mulle papist lillede lõikamise moodi. Vorm võib olla õige, aga kus on lõhn ja õielehe jahe õrnus? (1. juuli 1935)
Tõeline edu peab olema selline: tunda oma hinges, et oled püüeldu saavutanud. Sellega peab kaasnema nende inimeste tunnustus, keda sa armastad ja kelle tunnustust hindad. Oluline on inimene, kellel pole midagi võita, kes laseb end vabaks, et kohtuda sellega, mille loomiseks sa oled pingutanud — selle nimetu millegagi, mis ulatub piiridest kaugemale, millele su sõrm ei suuda osutada. (11. detsember 1935)