Emily Giffin

Emily Giffin (sündinud 20. märtsil 1972) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Kõik, mida hing ihaldas"

Tsitaadid väljaandest: Emily Giffin, "Kõik, mida hing ihaldas", tlk Pilleke Laarmann, Rahva Raamat, 2022.

Obstsöönne oli omadussõna, mida mu lapsepõlve parim sõbranna Julie kord kasutas - mitte meie, aga teise sõbranna, Melanie kohta - pärast seda, kui Melanie endale emadepäevaks briljantidega kaunistatud Rolexi ostis ja siis ühel meie ühisel õhtusöögil märkis, et laste isetehtud keraamika "pole küllalt hea".

"Ta võiks selle kella hinna eest terve aasta aega kogu Süüria pagulaslaagrit toita," nurises Julie mu köögis, kui teised külalised läinud olid. "See on obstsöönne."

Noogutasin äraootavalt, samal ajal oma Cartier'd marmorist köögisaare alla peites ja mõttes end rahustades, et nii minu kell kui ka minu elu on Melanie omast hoopis erinevad. (lk 7)

Mu abikaasa oli neljanda põlvkonna hõbelusikas-suus-sündinud nashvillane, kes kasvas üles erakoolide ja maaklubide maailmas ning oskas olla snoob juba siis, kui ta raha oli veel pelgalt vana, mitte obstsöönne. Teiste sõnadega, Kirk oli "heast perekonnast" - see hoomamatu väljend, mida keegi pole iial lahti seletanud ega defineerinud, kuigi me kõik teame, et see tähendab vana raha ja teatavat sissekasvatatud peent maitset. (lk 8)
Juhtumisi oli mu isa juut ja ema metodist. Ela ise ja lase teistel elada oli mantra, mis anti edasi nii mu vennale Maxile kui ka mulle, ning meie kaks võtsime mõlemast religioonist omaks köitvamad elemendid, nagu jõuluvana ja paasasöömaaja, aga lõime käega juutide süü- ja kristlaste kohtumõistmise kontseptsioonile. See oli väga hea, eriti Maxile, kes kolledžis käies kapist välja tuli. Mu vanemad ei liigutanud oimugi. Kui üldse, siis paistis, et Kirki raha tekitas neis hoopis suuremat ebamugavust kui poja seksuaalne orientatsioon, vähemalt meie suhte alguses. (lk 9)
Koristasin parasjagu kööki, kui ta minust mööda hiilis, seljas nii lühike kleit, et tagumiku alumine pool oli näha - see osa tema anatoomiast, mida ta kaheksasada Instagrami jälgijat väga hästi tundsid, tänu loendamatutele "kunstipärastele" (Lyla sõnul) bikiinipiltidele, mida ta oli postitanud enne, kui kehtestasin ühemõttelise keelu ujumisriietuses sotsiaalmeedias esineda. (lk 18)
"Hea küll. Tead mis, Lyla. Selles kleidis sa majast välja ei lähe." Püüdsin hoida hääle vaikse ja rahuliku, nagu psühholoog oli viimasel Lyla koolis toimunud loengul soovitanud teismelistega rääkida. Nad lülitavad meid välja, kui karjuma hakkame, ütles daam monotoonsel häälel. Olin auditooriumis ringi vaadanud ja üllatunud sellest, kui paljud vanemad märkmeid tegid. Kas nad tõesti jõuavad vihastades märkmikku lapata? (lk 19)
Lapsevanemaks olemine võib su tühjaks tõmmata, isegi siis, kui seda viletsust kaasaga jagada. Üksi on see täielik põrgu. (lk 50)
Vaatasin talle silma, tahtsin ta pisarad ära pühkida ja alla anda. Lõppude lõpuks, ütlesin endale, on tal elus juba küllalt probleeme. Need polnud muidugi ületamatud ega takistanud tal millegi olulisega toime tulemast. Aga need olid olemas ja need olid tõelised. Esiteks oli ta tisleri tütar, rikaste, privilegeeritud laste koolis. Teiseks oli ta ema täielik mölakas. Nii et loomulikult oli mul kiusatus minna kergema vastupanu teed ja talle järele anda. Aga kas see ka pikas perspektiivis Lyla jaoks parim on? Kas ma ei võlgne oma tütrele rohkem? Kas ma ei peaks talle näitama, kui oluline on seista iseenda eest ja selle eest, mis on õige? (lk 58)
Walter või härra Q, nagu lapsed teda hüüdsid, oli Windsor Academy pikaajaline ja mõistatuslik direktor. Pealtnäha oli ta tüüpiline tõsine akadeemik valgete juuste, õpetlase habeme ja traatraamidega prillidega. Aga mingil hetkel saime kõik teada, et oma varasemas elus oli ta olnud paras hipiaktivist: lapsed olid välja kaevanud (ja õpilaslehes avaldanud) foto härra Q-st Yale’is, Vietnami sõja vastu protestimas, habe pikem ja tumedam, rusikas õhus, kandmas loosungit: HEI, HEI, LBJ! KUI PALJU LAPSI SA TÄNA TAPSID? See tegi temast õpilaste hulgas omamoodi kultusisiku, kuigi paljudele vanematele ta poliitilised vaated nii südamelähedased ei olnud. Tegelikult kritiseeriti Walterit veidi 2016. aasta valimiskampaania ajal, kui ta pillas paar mitte eriti delikaatset märkust viitega Donald Trumpile, väites, et Windsoris ehitatakse sildu, mitte müüre, ja ärritas sellega meie konservatiivset, valdavalt vabariiklastest koosnevat Nashville'i enklaavi. (lk 59-60, LBJ - Lyndon Baines Johnson)
Kirk tõepoolest ei tahtnud, et talle öeldakse, mida teha - omadus, mis oli aastatega üha äärmuslikumaks muutunud. Ilmselt käib see vanemaks saamisega kaasas - ma usun, et aastatega kujunevad kõik iseloomujooned tugevamalt välja ning Kirk oli alati olnud sõltumatu ja tahtejõuline. Vahel aga muretsesin, et see oli rohkem seotud tema võimuihaga - võimuga, mis kasvas koos jõukusega. Olin seda talle hiljuti ette heitnud, öeldes, et tal on "vana rikka valge mehe mentaliteet" ja juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et väga sageli trügivad just sellised mehed lennujaama järjekorras vahele, lobisevad mobiiliga ka pärast seda, kui stjuardess on palunud nutiseadmed ära panna, või teevad näo, et ei märka, kui keegi üritab raskustega liiklusvoo vahele pääseda (kõiki neid asju olin märganud Kirki sageli tegemas). Ta vastas vaid, et neljakümne kuue aastasena ei ole ta veel "vana". (lk 61)
Aga nagu vaade kabinetiaknast, tekitas ka kaunis interjöör minus hetkel rahutust. See tundus korraga nii farsilik ja sahvrist läbi minnes tabas mind soov haarata valgustatud riiulitelt mõni kristallist ese ja vastu marmorist tööpinda puruks lüüa, nagu tegid inimesed filmis, kui tõsiselt endast väljas olid. Teadsin siiski, et päris elus ei kaalu sellest saadav rahuldus kaugeltki üle kildude koristamist. Rääkimata võimalikust ohust end vigastada. Samas, traumapunkti sõit võiks olla päris meeldiv vaheldus, mõtlesin ja sirutasin käe veiniklaasi järele.

"Ära ole rumal," ütlesin enesele valjusti ja lasin käe langeda. (lk 95)

"Vaadake, Kirk," alustasin. "Ma hindan teie vabandust. Ausalt. Aga paraku ei muuda see olematuks seda, mida teie poeg - vabandust, mis ta nimi oligi?"

"Finch," vastas ta noogutades, lõug peaaegu vastu rinda. "Tema nimi on Finch."

"Ah jaa, õigus küll. Nagu... Atticus Finch?" küsisin.

"Jah, tõepoolest!" Ta naeris. ""Tappa laulurästast" on mu naise lemmikraamat."

"Ahaa. Minu oma ka, kujutage ette," ütlesin käsi rinnal ristates, enne kui sarkastiliselt vastu reit laksasin.

"Ohoo. Vaat see on kokkusattumus. Ma ütlen talle," ütles Kirk naeratades. "Niisiis, kuhu me jäimegi?"

"Selle juurde, mis teie poeg minu tütrele, Lylale, tegi."

"Jah... ja ma ei suuda kirjeldadagi, kui kahju Finchil on."

"Proovige," vastasin end tehtult naeratama sundides. "Kui kahju?" (lk 108)