Ene Puusemp

Ene Puusemp (sündinud 8. augustil 1942) on eesti ajakirjanik.

Artiklid

• [Raatuse tänavast Tartus:] Praeguse vaate järgi ei oska paremagi tahtmise puhul aimata, milline see äritänava mainega liiklussoon enne sõjapurustusi ja tulekahjusid välja nägi. Aga siiski on huvitav seda teada. Ka igal uusehitise alal võib olla oma ajalugu ja tagamaa.

Head infoandjad on vanad telefoni- ja majaomanike kalender-aadressraamatud. Neis näpuga järge ajades võib leida tähise tollal tegutsenud isikute, nende äride ja ettevõtete kohta.

Näiteks 1930. aastatel on Raatuse tänavas tegutsenud vildivabrik, tubakavabrik ja masinavabrik. Siin on paiknenud Tartu majaomanike pank, vennastekoguduse palvela ja linna III politseijaoskond, siin on pakkunud nii linna- kui maainimestele argi- ja pidupäevade kaupa mitmesugused ärid ja poed.

• Meie jalutuskäigu piiriks jäi Puiestee tänav. Linna poole tagasi kõndides avastab silm vanade ja uute hoonete vahelt ühe tuhmunud pärli. «No see on ju juugendlike sugemetega,» kõlas arhitekti lühike kommentaar.

Raatuse 92 noorusaja ilu on praegugi aimatav ja hoiab hallinagi vaatleja pilku enda peal. Lainjas katuseäär, fassaadil dekoratiivne püstlaudis ja lainja vormiga aknaümbrislauad, välisukse kohal kolmnurkfrontoon, nii kirjeldatakse juugendstiilis puuarhitektuuri tarkades raamatutes.

• Sõjatules hävis 50% Tartu hoonestusest. Linnakeskkonna taastamine kestab praeguseni. Raatuse tänavas on nii uusi moodsaid kui ka ajas vapralt vastu pidanud ehitisi. Need vanemadki äratavad tähelepanu, aitavad olnut ja olevat paremini mõista.
• Ene Puusemp, "Teisel pool Kivisilda kulges Tartu nooblimaid äritänavaid", Postimees, 25. oktoober 2018

• Elukogemus kinnitab, et tõeline sõber on see, kes ei tule sulle hea meelega külla üksnes peo- ja pühapäevadel, vaid ka siis, kui sul on hädasti abi vaja. Kui on vaja ära teha midagi täiesti lihtsat ja argipäevast, näiteks võtta õue peal ette suur ja ulatuslik koristustöö või ka siis, kui sa mingil põhjusel tubastes oludes nõu ja abi vajad. (lk 111)
  • Ene Puusemp, "Hulk teeb hulka tööd ära", Lee: Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne, nr. 24, mai 2018, lk 111-116

• Paari nädala eest täitus aasta päevast, mil 108-aastane Eesti Rahva Muuseum sai esimest korda avada päris oma maja uksed. Üle sajandi oma koduta!

Aga kunagi kulus kümneid aastaid, et üldse täituks ühe noormehe unistus: luua oma rahvale muuseum, et seal saaks näidata, mismoodi meie esivanemad on riides käinud, milliseid tööriistu ja käsitöövahendeid valmistanud ning millega sööki-jooki lauale kandnud. See noormees oli Oskar Kallas.

Aga esmalt tuli need asjad kokku korjata, hoiule võtta ja seejärel näitamiseks välja panna, et saaks aimu, kuidas vanasti oldud-tehtud. Oma rahva vaimust hoolimise pärast peaks Kallas Eesti Rahva Muuseumi juures pronksivalatult seisma. 25. oktoobril on Oskar Kallase 149. sünniaastapäev.

• Kui Oskar Kallas 1887. aasta sügisel Saaremaalt Tartu ülikooli klassikalist filoloogiat õppima tuli ja kohe ka Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liikmeks astus, märkas ta nende väikeses ruumis supikulpi, viisupaari ja piipu. Need olnud seal kavatsetava EÜSi muuseumi jaoks. Kallasele jäid need kolm asja pikemalt silma.

Ülikooli esimesel suvevaheajal 1888. aastal liitus Oskar Kallas Jakob Hurda algatatud rahvaluule suurkogumisega. Koos seltsikaaslasega korjasid nad Virumaalt hulga rahvalaule. Aasta hiljem koguti rahvaluulet Läänemaalt.

Kuid enne Eesti külades rändamist otsustasid noormehed ära käia Soomes. Oma reisil panid nad tähele, et Soomes on linnad puhtamad, koolid paremini korras ja seltsidel on ilusad majad. Ja midagi veel: Helsingis on koguni oma rahva etnograafia- ja arheoloogiamuuseum!

Nad said tutvuda ka Helsingi tudengite õhinal tehtava kodu-uurimise ja muuseumitööga. Kui nad nägid, millist vanavara on Soome üliõpilased ja nende juhendajad kogunud, mõtles Oskar Kallas EÜSi supikulbi ja viisupaari peale ning pidi tõdema: kui mahajäänud me oleme…

• Kuid et kogutud asju juhuslikult siia-sinna ei pandaks, oli kavatsetavale muuseumile kõigepealt kappi ja kapi jaoks ruumi vaja. Kallas lootis rahalist tuge saada EÜSi vilistlastelt. Ta arvestas, et kui Tartu ülikoolis õpib 200 eesti soost üliõpilast ja neist 25 on EÜSi liikmed ning kui need vilistlaspõlves rahvamuuseumi rajamise mõtet kasvõi viie rublaga toetaksid, oleks EÜSi muuseumi asutamine mõeldav. Paraku lootis ta rohkem, kui sai.
• Üliõpilasena veenis Kallas ennast, et kui kogutud asjad niipea muuseumiks ei vormu, võtab ta kord vilistlasena ise muuseumi loomise käsile. Oma kodust, ema kirstust ja kambri laepealselt lubas perekond tal oma unistuste muuseumi jaoks asju võtta. Suvevaheaegadel tegi ta ka vanavara korjamise retki.
• Kui Oskar Kallas 1918. aasta lõpul Tartust diplomaatilisele tööle kutsuti, jäi tema tegevusest Eesti Rahva Muuseumile 20 000 esemega vanavarakogu ja 30 000 köitega raamatukogu.

Kuid oma hoonet muuseumil siis ikka veel polnud ...

• Ene Puusemp, "Kõigepealt olid kulp, piip ja viisud", Postimees, 12. oktoober 2017

• Maarja kirikut ehitati kuus aastat. Piiskop õnnistas pühakoja sisse 1842. aasta 11. jaanuaril. Uus Maarja kirik oli esimene eesti koguduse jaoks ehitatud kirik Tartus. Koguduse ajalugu talletanud pastor Willigerode on ausalt kirja pannud, et algul polnud koguduse liikmetele kiriku asukoht Pepleri tänavas ja hoone väiksus meeltmööda olnud, kuid ajapikku saanud see armsaks. Ikkagi oma kirik.

Aga miks peaks Maarja kirikut meie kultuuriloos just hälliks nimetama? Sest seal sündis meie laulupeolapsuke. Sünniaeg 17. juuni 1869, kell kaks päeval.

• Aga Jannsen tunnistas endale sedagi, et temal kui peo juhil seisab ees veel üks kriitiline hetk, kus peab ilmnema tõde: kas üle maa kokku tulnud lauljad üldse saavad laulupeo kavaga hakkama?

Jannsen on Maarja kirikus toimunud peaproovi eelsed piinad kirja pannud: «Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnete eluaastate sees veel iial nii surutult ja rõhutult kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. Hirm ja lootus tema südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kummal õigus.»

• Õnneks teame meie juba peaaegu 150 aastat, et 800 meest laulsid ühiselt ära nii üldtuntud koraalid kui ka pikemad ja keerukamad motetid. Läbilaulmisele järgnes viimistlus ja mõlemapoolne heameel tulemusest. Maarahva suure ülemaalise koori kooslaul õnnestus. Võib öelda ka nii: Maarja kirikust oli saanud häll, kus sündis Eesti oma laulupeolaps.
• Toomeorus pidas lauljaile ja sinna kogunenud rahvahulgale kõne peokomitee president Adalbert Hugo Willigerode. Peaproovis Maarja kirikus ja kahel päeval kontsertide ajal Narva mäe peoplatsil olid kooride ja rahva tähelepanu keskmes juba meie esimese üldlaulupeo üldjuhid Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Saebelmann-Kunileid.

Üheskoos oli loodud eestlaste helisev maamärk.

• Ene Puusemp, "Maarja kirikus sündis laulupeolapsuke", Postimees, 12. aprill 2018

• Kellele kuuluvad meie suurmehed? Meile! Nad on ju meie omad. Nad on ju meie elu rikastanud ja arendanud.

Aga kellele kuuluvad nende kalmud? Sellele on küsija saanud mitmesuguseid vastuseid. Näiteks: eks kalm kuulu kadunukesele endale või tema perekonnale, suguvõsale. Tundlikumad on jälle vastanud: meile kõigile! Kuid kes need meie on?

• 1992. aasta 25. juuli Postimehes ilmus teade, et Uue-Jaani kalmistul asuvalt Hugo Treffneri hauasambalt varastati büst. Kas oleks osanud maapoistele haridust anda sooviv ja selleks kooli asutanud mees arvata, et kunagi, kui haridus on juba enesestmõistetavalt kõigile kättesaadav, tuleb keegi ja rüüstab kalmu, et tema portreekuju rahaks teha?

Kui vasevargus Eestis õilmitsema hakkas, käinud koolidirektor Helmer Jõgi koos skulptor Mati Karminiga kuju üle vaatamas. Nad olnud kindlad, et seda küll keegi lahti kangutada ei jaksa. Kuju oli küll kraabitud, ilmselt metalliproovi võetud. Lehes paluti teada anda, kui keegi midagi kahtlast oli märganud.

Väärika ajalooga Treffneri kool pole matslusele alla andnud. Kooliasutaja büst tähistab taas tema kalmu.

• Raadi kalmistut, eriti selle Vana-Jaani osa, aitasid päästa Tartu ülikooli 350. aastapäev ja laulev revolutsioon. Tärkas meie-tunne. Missioonitundega, sõna ja teoga, alustas suurmeeste kalmude korrastamist akadeemiline muinsuskaitse selts. Taas päästeti võsast mitmete õpetlaste ja kultuuritegelaste hauatähised, jälle said nähtavamaks nimed ja aastaarvud.
• Loodetavasti võimendavad meie-tunnet eelseisvad tähtpäevad Eesti Vabariik 100 ja emakeelne Tartu ülikool 100. Tartu linna asutust Kalmistu peab vormis hoidma aga fakt, et Raadi kalmistu on võetud kultuuripärandina Euroopa kalmistute nimekirja. Kindlasti mitte sellepärast, kui palju siit on metalli ja graniiti röövitud, vaid ikka tunnustatud õpetlaste ja kultuuritegelaste kalmude ja meie kujurite loodud hauatähiste pärast.
  • Ene Puusemp, "Inimhinged on läinud, nende põrmud ja kalmud jäid inimeste valda", Postimees, 2. november 2017

• Tartu seondub Euroopa teadus- ja kultuurilooga sealt alates, kui temast saab ülikoolilinn ning vaimuinimesed Lõuna-Euroopast ja Skandinaaviast valguvad siia, neilegi oluliseks muutunud Balti provintsi. 17. sajandist peale mainitakse nii mõnegi suurmehe eluloos tema õpinguid Tartu ülikoolis ehk Academia Gustavianas.
  • Ene Puusemp, "Ülikool tõmbas vaimud Liivimaale", Postimees, 21. november 2007