Maire Aunaste: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
P (Fail 14596t9hae59.jpg on eemaldatud, sest kasutaja Yann kustutas selle Commonsist. Põhjus: Copyright violation, see commons:Commons:Licensing.)
Resümee puudub
 
'''<big>Maire Aunaste</big>''' (neiupõlvenimega Maire Ütt; sündinud 7. novembril 1953) on [[eesti]] ajakirjanik ja saatejuht.
 
* Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada head[[hea]]d halvast. Aega[[Aeg]]a pole tarvis üknes eluks, vaid ka [[elu]] üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida [[inimesed]] on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, [[ilu]] ja valu eest, mida oleme enesesse nii silma[[silm]]a kui südamega[[süda]]mega püüdnud.
** "Iseennast kuulates" (1997)
 
* On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa...
 
* Alles siis, kui komistad igal sammul keskpärasusele, saad aru, kui harukordne ses ilmas on kombinatsioon töökusest, andest ja missioonitundest.
 
* See on minu elu — mingid tühised kuuskümmend või seitsekümmend aastat[[aasta]]t — ja ma teen selle nii isikupäraseks, nii kordumatuks, nii ilusaks ja nii patuseks, kui tahan, suudan ja julgen. Ma oleksin [[hull]], kui ainsa võimaluse kasutamata jätaksin! Sest nii pikk on elu küll, et oma vigu, kui vaja, ka mitu korda parandada. Aga selleks, et neid vigu üldse mitte teha... noh, nii palju pole mõtet oma elu pealt küll kokku hoida.
** "Iseennast kuulates" (1997)
 
* Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas [[inimene]], kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval[[päev]]al lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks [[maa]] ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ... Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?
** "Iseennast kuulates" (1997)
 
* Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul[[õhtu]]l õnnetuna magama. Ja vastupidi. Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama [[ise]]. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.
** "Iseennast kuulates" (1997)
 
8721

muudatust

Navigeerimismenüü