Amet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
12. rida: | 12. rida: | ||
* Kel amet, sel leiba. |
* Kel amet, sel leiba. |
||
* Kellele [[Jumal]] ameti annab, sellele annab ta mõistust. |
* Kellele [[Jumal]] ameti annab, sellele annab ta mõistust. |
||
* Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. |
|||
* [[Töö]] maksab kopika, amet kaks. |
* [[Töö]] maksab kopika, amet kaks. |
||
[[Eesti]] [[Vanasõna]]d, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus [[Tartu]]s 1929 |
[[Eesti]] [[Vanasõna]]d, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus [[Tartu]]s 1929 |
Redaktsioon: 11. aprill 2019, kell 00:34
Amet (ka: teenistus- või töökoht, ametikoht) on ülesannete kompleks, mida isik täidab etteantud raamides kellegi alluvuses, saades selle eest tasu.
- Amet ei küsi leiba.
- Amet ei teota meest, kui mees ametit ei teota.
- Amet kõik, mis leiba annab.
- Ametil kuldpõhi all.
- Ametit ei kanta seljas, vaid otsa ees.
- Ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas, põllumees põline rikas.
- Ametmees armas mees, kalamees kallis mees.
- Ametmees leiab leiba igal pool.
- Hulk kokki, lahja leem.
- Kel amet, sel leiba.
- Kellele Jumal ameti annab, sellele annab ta mõistust.
- Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja.
- Töö maksab kopika, amet kaks.
Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929