Amet

Amet (ka: teenistus- või töökoht, ametikoht) on ülesannete kompleks, mida isik täidab etteantud raamides kellegi alluvuses, saades selle eest tasu.

• Amet ei küsi leiba.
• Amet ei teota meest, kui mees ametit ei teota.
• Amet kõik, mis leiba annab.
• Ametil kuldpõhi all.
• Ametit ei kanta seljas, vaid otsa ees.
• Ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas, põllumees põline rikas.
• Ametmees armas mees, kalamees kallis mees.
• Ametmees leiab leiba igal pool.
• Ei ükski amet ole nii halb, et meest ei toidaks, kui mees ise mees.
• Hulk kokki, lahja leem.
• Kel amet, sel leiba.
• Kellele Jumal ameti annab, sellele annab ta mõistust.
• Kui ametmees magab, amet varnas, kui põllumees magab, kasvab vili põllul.
• Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja.
• Põllumees magab, põld kasvab, ametmees magab, amet seisab.
• Rublane nimi, kopikane amet.
• Töö maksab kopika, amet kaks.
• Üheksa ametit, kümnes nälg.

Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929