Õnn

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni.

• Ega õnn inimest otsi, inimene peab õnne otsima.
• Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse.
• Hoia kopikut õnne ajal, kopik läheb rublale häda ajal!
• Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi käib hästi).
• Igaüks oma õnne sepp.
• Joodikul joodiku õnn.
• Kel õnn, see elagu, kel tervis, see tehku tööd.
• Kes vara üles tõuseb, leiab õnne.
• Kiida õnne, kui kitsikusest pääsed!
• Kui üks kord läheb õnneks, tahad üheksa korda veel.
• Kõikumata õnnel ei ole köit tarvis.
• Mine otsi õnne, kui õnn sind ei otsi.
• Paha mees, parem õnn.
• Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja, õnnelik perenaine.
• Töö ei toida kedagi, kui õnne ei ole.
• Varas kiidab seni õnne kui köis kaelas.
• Vargal varga õnn.
• Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
• Ühe õnnetus, teise õnn.
• Õela õnn ei õitse, kurja kari ei sigi.
• Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
• Õnn ei ole nii tähtis kui arvatakse (paljud arvavad).
• Õnn ja õnnetus käivad paaris.
• Õnn leidjal, kahju kaotajal.
• Õnne mööda mees elab.
• Õnne vimpu viibsipuussa, kahju vimpu kangaassa.
• Õnnelik, kes oma katuse all magab ja oma laua taga istub.
• Õnnelik (õnnis), kes rahul (aus) võib surra.
• Õnnes vaata ette, õnnetuses looda.
• Õnneta ei saa elada, terviseta tööd teha.
• Õnnis, keda õpetatakse, vilets, keda vitsaga kasvatatakse.
• Ära põlga esimest õnne ära!

Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929