Friedebert Tuglas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 8. oktoober 2019, kell 00:48

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.

Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas. (lk 31)
Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. (lk 122)
- Tuglas, Friedebert 1966. Marginaalia. Tallinn: Eesti Raamat.

Allikas täpsustamata

Lihtsam on teha uut regilaulu kui uut regivärssi.
Sõna on iseenesest tühine ja selle väljaütlemine on väike õhuväristamine, aga ta võib terve maailma kummutada.
On elu uni. Mina elan, kuid olen mõistmatu elu ees.
Ilus ja hirmus on inime...
Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.

Välislingid

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 '''Friedebert Tuglas''' ([[aasta]]ni 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 [[Tallinn]]) oli eesti [[kirjanik]], [[kriitik]], kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.
+* Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese [[novell]]i oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte [[anekdoot|anekdoodina]], vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline [[kriis]], seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; [[mõte]] ilma propageerimata ja [[meeleolu]] ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on [[sonett]] [[proosa]]s. (lk 31)
+* Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Anton Tšehhov|Tšehhov]]. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. (lk 122)
+** Tuglas, Friedebert 1966. Marginaalia. Tallinn: Eesti Raamat.
 ==Allikas täpsustamata==
+* Lihtsam on teha uut [[regilaul]]u kui uut [[regivärss]]i.
+* [[Sõna]] on iseenesest tühine ja selle väljaütlemine on väike õhuväristamine, aga ta võib terve [[maailm]]a kummutada.
-* Lihtsam on teha uut regilaulu kui uut regivärssi.
-* Sõna on iseenesest tühine ja selle väljaütlemine on väike õhuväristamine, aga ta võib terve [[maailm]]a kummutada.
 * On [[elu]] uni. Mina elan, kuid olen mõistmatu elu ees.
 * [[Ilu]]s ja [[hirm]]us on inime...
 *[[Eesti]] on [[maa]], kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.
+==Välislingid==
 {{vikipeedia}}