Anton Tšehhov: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pilt |
Resümee puudub |
||
| 5. rida: | 5. rida: | ||
* [[Võõras]] [[hing]] on põlismets. |
* [[Võõras]] [[hing]] on põlismets. |
||
* "Eelarvamused ja kõik need [[elu]] nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. [[Maa]] peal pole midagi [[hea]]d, mille algallikas poleks leidunud jälkust."<ref name="jutustused_1979_1"/> |
* "Eelarvamused ja kõik need [[elu]] nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. [[Maa]] peal pole midagi [[hea]]d, mille algallikas poleks leidunud jälkust."<ref name="jutustused_1979_1"/> |
||
==Tema kohta== |
|||
** Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. |
|||
** Tuglas, Friedebert 1966. Marginaalia. Tallinn: Eesti Raamat, lk 122. |
|||
* Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud. |
|||
** Ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. (''Cit. via'': [[Lea Pild]] [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/3/1145 "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal"] [[Keel ja Kirjandus]] 3/2019) Vihje [[Friedebert Tuglas]]e samateemalisele tsitaadile. |
|||
== Viited == |
== Viited == |
||
Redaktsioon: 8. oktoober 2019, kell 00:49
Anton Pavlovitš Tšehhov (Антон Павлович Чехов; 29. jaanuar 1860 – 15. juuli 1904) oli vene kirjanik, tuntud peamiselt novellisti ja näitekirjanikuna.
- Võõras hing on põlismets.
- "Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. Maa peal pole midagi head, mille algallikas poleks leidunud jälkust."[1]
Tema kohta
- Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
- Tuglas, Friedebert 1966. Marginaalia. Tallinn: Eesti Raamat, lk 122.
- Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
- Ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. (Cit. via: Lea Pild "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal" Keel ja Kirjandus 3/2019) Vihje Friedebert Tuglase samateemalisele tsitaadile.
Viited
- ↑ "Jutustused". Anton Pavlovitš Tšehhov. "Palat nr 6", lk 77, tõlkinud Friedebert Tuglas. Tallinn: Eesti Raamat, 1979 (Tallinn: Kommunist).
