Maire Aunaste: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pilt
Resümee puudub
4. rida: 4. rida:


* Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada [[hea]]d halvast. [[Aeg]]a pole tarvis üknes eluks, vaid ka [[elu]] üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida [[inimesed]] on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, [[ilu]] ja valu eest, mida oleme enesesse nii [[silm]]a kui [[süda]]mega püüdnud.
* Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada [[hea]]d halvast. [[Aeg]]a pole tarvis üknes eluks, vaid ka [[elu]] üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida [[inimesed]] on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, [[ilu]] ja valu eest, mida oleme enesesse nii [[silm]]a kui [[süda]]mega püüdnud.
** "Iseennast kuulates" (1997)
** Raamat "Iseennast kuulates" (1997)


* On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa...
* On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa...
19. rida: 19. rida:
** "Iseennast kuulates" (1997)
** "Iseennast kuulates" (1997)


* Eestlasele on kõige möödupuuks töö.
* [[Eestlased|Eestlasele]] on kõige mõõdupuuks [[töö]].

* Märkmikud võib asendada arvutitega ja jäigad kaamerad tipptehnikaga, aga [[ajakirjanik]]ku, kes elu seletaks, kulla mulla seest välja kraabiks, ei asenda keegi.

* Vihkan kõmu[[ajakirjanik]]ke – teised teevad, nemad sorivad prahis, mis tegijaist üle jääb.

* [[Televisioon]] – nii nagu rikkus, vaesus ja südamevalu – ei kao Eestist kuhugi.

* [[Jõud]] ümbritseb meid kõikjal, alates loodusest ja lõpetades meie enestega. Eesti sõnavara järgi on inimene ise juba nagu üks suur jõujaam, mis koosneb füüsilisest jõust, vaimujõust, hingejõust, tahtejõust ja küllap veel mõnest.

* Alles siis, kui komistad igal sammul [[keskpärasu]]sele, saad aru, kui harukordne ses ilmas on kombinatsioon [[töökus]]est, [[anne|andest]] ja missioonitundest.



{{Vikipeedia}}
{{Vikipeedia}}

Redaktsioon: 23. veebruar 2020, kell 19:09

Maire Aunaste

Maire Aunaste (neiupõlvenimega Maire Ütt; sündinud 7. novembril 1953) on eesti ajakirjanik ja saatejuht.

  • Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada head halvast. Aega pole tarvis üknes eluks, vaid ka elu üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida inimesed on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, ilu ja valu eest, mida oleme enesesse nii silma kui südamega püüdnud.
    • Raamat "Iseennast kuulates" (1997)
  • On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa...
  • Alles siis, kui komistad igal sammul keskpärasusele, saad aru, kui harukordne ses ilmas on kombinatsioon töökusest, andest ja missioonitundest.
  • See on minu elu — mingid tühised kuuskümmend või seitsekümmend aastat — ja ma teen selle nii isikupäraseks, nii kordumatuks, nii ilusaks ja nii patuseks, kui tahan, suudan ja julgen. Ma oleksin hull, kui ainsa võimaluse kasutamata jätaksin! Sest nii pikk on elu küll, et oma vigu, kui vaja, ka mitu korda parandada. Aga selleks, et neid vigu üldse mitte teha... noh, nii palju pole mõtet oma elu pealt küll kokku hoida.
    • "Iseennast kuulates" (1997)
  • Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ... Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?
    • "Iseennast kuulates" (1997)
  • Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi. Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.
    • "Iseennast kuulates" (1997)
  • Märkmikud võib asendada arvutitega ja jäigad kaamerad tipptehnikaga, aga ajakirjanikku, kes elu seletaks, kulla mulla seest välja kraabiks, ei asenda keegi.
  • Vihkan kõmuajakirjanikke – teised teevad, nemad sorivad prahis, mis tegijaist üle jääb.
  • Televisioon – nii nagu rikkus, vaesus ja südamevalu – ei kao Eestist kuhugi.
  • Jõud ümbritseb meid kõikjal, alates loodusest ja lõpetades meie enestega. Eesti sõnavara järgi on inimene ise juba nagu üks suur jõujaam, mis koosneb füüsilisest jõust, vaimujõust, hingejõust, tahtejõust ja küllap veel mõnest.


Vikipeedias leidub artikkel