Erinevus lehekülje "John Milton" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
* Suurte klassikute hulgas on vähemalt Milton üks neid, kelle puhul tõesti maksab "üle aegade ulatuva üldinimliku sisu" sõnakõlks, mida muidu vahest ülearu korrutatakse. Tema igihaljas sõnum kumab täitsa selgesti läbi vanaaegse stiilipadriku, isegi kui mõni põõsaalune poeetiliselt hämaraks jääb.
* Miltoni arutlusi tänapäevastega võrreldes ei näe, mida põhilist kogu [[teadus]]e ja tehnika [[progress]] õieti on suutnud tema probleemiasetusele lisada. "Areopagitica" argumentide igipüsivusest tuleneb lihtne vältimatu järeldus: [[demokraatia]] ja [[sõnavabadus]] ei ole mingid [[ideoloogia]]d, mingid õpetused teiste õpetuste hulgas, nagu tänapäevastes aruteludes tihtipeale välja tuleb. Nad on kahe peale kokku üksnes kõigi õpetuste sünni ja arengu tingimus ning talitsemise vahend. Sellistena seisavad nad kõigist õpetustest kõrgemal või vähemalt neist väljaspool. Nad on vorm, milleta elul ei saa olla inimväärset sisu enamiku jaoks.
* Milton oli [[poliitik]], olgu pealegi et luuletaja, ja muidugi teadis, kuidas see asi võimulolijate poolt nähtuna paistab. Ta teeb näo, nagu ei kahtleks ta hetkekski võimu[[võim]]u subjekti ja objekti põhihuvide täielikus kokkulangevuses, teeb kummardusi ja paneb oponendi olukorda, kus on raske vastu vaielda.
** Henno Rajandi saatesõna "Areopagitica" tõlkele, Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36, lk 47-49.
 
* Ta kulutas oma [[nägemine|nägemise]], kirjutades pamflette, et kaitsta kuninga hukkamist parlamendi eestvõtmisel.
* Milton veetis suurema osa ajast üksilduses[[üksildus]]es, komponeeris värsse ja tema [[mälu]] maht oli kasvanud. Ta suutis meeles pidada neli- kuni viiskümmend üheteistkümnesilbilist blankvärssi, mida hiljem dikteeris nendele, kes teda vaatama tulid. Nõnda kirjutas ta poeemi. Ta meenutas Simsonit ja mõtles tolle saatusele, mis sarnanes nii väga tema omaga, sest Cromwell oli surnud ja saabunud restauratsioon. Miltonit kimbutati ja teda oleks võidud kuninga hukkamise õigustamise pärast [[surm]]a mõista. Aga kui Charles II-le - Charles I, "Hukatu" pojale - toodi surmamõistetute nimekiri, võttis too sulepea ning lausus üllameelsust ilmutades: "Minu paremas käes on miski, mis keeldub surmaotsusele alla kirjutamast." Milton pääses ja paljud koos temaga.
** [[Jorge Luis Borges]]. Pimedus. Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. Valik esseid. Vagabund 2000, lk 315-334
 

Navigeerimismenüü