A. H. Tammsaare

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

A. H. Tammsaare portree (Nikolai Triigi söejoonistus, 1927)

A. H. Tammsaare (kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 – 1. märts 1940) oli eesti kirjanik: prosaist, näitekirjanik, esseist, kirjanduskriitik ja luuletaja. Tema peateoseks peetakse viieosalist romaanisarja "Tõde ja õigus", mis valdavalt avastati pärast selleteemalise filmi esilinastust 2019. aastal.

"Jõulurõõm"

• On kuis on, läheb kuis läheb, pisut jääb ikka üle, kui aga kokku hoiad, tööd teed ja jumalat palud.

"Kuningal on külm"

• Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad: aitab sellestki, kui narr ja ülemad räägivad.
• Olla narriks, see on auamet.
• Kui rahva usk vasikasse ei rauge, siis teeks kuningas ja valitsus õieti, kui läheksid tasapisi rahvausku.
• Kasu pärast võib haritud inimene kas või kahe peaga vasikasse uskuda, liiatigi et on usuvabadus.
• Ei ole mõtet, et sigivad mu loomad, kui ma ise ei sigi.
• Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudus.

"Kuningas ja ööbik"

• Elu on vangipõlv ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Elu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada.

"Käbe-Kaarel ja tema noor naine"

• Naises avaldub mingisugune rahuldamatus ja pettumus ja nõnda on tal alati mossis nägu, hammustavad sõnad, hoolimata teod.
• Hea, noor naine on ikka enam kui see va tühi piip.

"Kärbes, prussakas ja ämblik"

• Elu on üleüldse hädaorg, aga mis sinna parata. Ainus abinõu: kannata ja täida seadusi.
• Ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude elanikkude rahu ja erkusid.

"Ma armastasin saks­last"

• Niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis pea­vad inimesed sagedamini oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade.

"Vanad ja noored"

• Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.

"Ühele noorele neiule"

• Õnnelikud, kes kunagi sulle lähedale ei pääse, sest need ei tea, mis on pettumus.

"Tõde ja õigus"

• Hingepõldu on palju raskem harida, kui Vargamäe kivirägastike ja soid.
• Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus! Aga Vargamäele armastust ei tulnud.
• Kui vähe maksavad põhimõtted ja kui vähe armastus millegi või kellegi vastu! (III osa)
• Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. (IV osa, ptk 38)

"Mõtteid ja mõtisklusi"

• "Pisiasjad on arutihti paljuütlevamad kui kangelasteod"

Allikas täpsustamata

• Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu.
• Iga inimene võiks kirjutada oma elust romaani.
• Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.

Tema kohta

• Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi. Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.
• Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare praegune viimane teos. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde.
• Loorbereid kasvab vähe meie kallil kodumaal, heade juubelikommetega kirjanikke juba enam. Mis puutub Α. H. Tammsaa­resse, siis tõrgub temas kõik juubilari nimetuse vastu. Avalik­kude auavaldustega liginemiseks pole ta kunagi olnud saadaval.

Ons ta tulnud oma ausammastamise aktusele? Ons ta oma 50 aasta tähtpäeval ilmunud paraadi ja pidusööki vastu võtma? Kõiges selles oleks talle nagu midagi segavat, häirivat. Ei tea, kas Anton Hansenil liiga külm või soe hakkaks suures peosaalis, paljude pilkude all, suure ja armastatud kirjaniku epiteete kuu­lates Α. H. Tammsaarest. Aga teame midagi ta umbusaldusest ovatsioonide vastu.

• Pole ülearune meelde tu­letada ta „Tõest ja õigusestki” tuttavat ligimesetundmist: sü­damlikkude suhete vilksatusi süvendab „suur rõõm, et võib tei­sele väänata”. Pole seda ülearune meelde tuletada ka üleva üks­meelse meeleolu propageerimise päevil, et Tammsaare maailma­pilt on täis vastuoluliste huvide, isekate taotluste, vaenulikkude võimutahete võitlust. Sügaval inimloomus pesitseva õeluse ku­jutamisele langeb mitmes ta teoses pearõhk. Eksib, kes arvab, et see maailmapilt piirdus ainult Vargamäega, Pearu ja Andrese vänge vägikaika vedamisega harimatus talupoegses olustikus. Ühiskondliku elu arengukäik kisub inimesi välja talupoegsest ja maaproletaarsest tagalast, vabamad olud edendavad linnako­danikuks ja linnaharitlaseks püüdlust. Aga kas inimloomus, mo­raalsed põhimõtted ja südamlikud suhted sellepärast on muutu­nud paremaks?
• Nn. peenem seltskond on ta silmis hullem kui Oru Pearu, Eedi või Juuli. Töökus ja voorus ei maksa ju ses prassivas, liiderlikus, võidukihutavas, raha ja võimu ahnitsevas linnaseltskonnas midagi. Ometi ei hel­lita Tammsaare oma tõe ja õiguse nimel suuri illusioone ka ker­geuskliku ja vägivaldse massiliikumise kohta, kus võimukirgede kurjus vallandab metsikuid tapmisekirgi, kus pole aru ega õig­lust. See ei tähenda muidugi, et meie autor ei pooldaks vaba­dust rõhuvate võimusuhete ja vanade harjumuste muutmist. Kuid usk pikaldasse kultuursesse edusse murdub Tammsaare maailmavaates läbi raskete takistuste ja kõiges kahtlemise.
• Α. H. Tammsaare ei puhu üles suuri eluillusioone. Kuid vähemalt meie kirjanduse mõõtkavas võttes on tal olnud võr­ratu huvi eri eluasendite vaatlemiseks ja psühholoogiliseks erit­lemiseks. [---] Eriti ta suurteose väärtuseks on märgitud, et ta on õpeta­nud nägema vastandlikkude karakterite ja nende tõekspidamiste õigustust. Võiks lisandada, et ta mitte vähem kirjanduslikke naudinguväärtusi on osanud luua oma kangelaste arusaamatus­test ja väärkujutlustest.
• Võiks ka ütelda, et Tammsaare on radikaalsete vaadetega vabameelsuse omapärasemaks ja vaimukamaks esindajaks meie kirjanduses. Kuid see ei tähenda, et tal mitte poleks karmis elukoolis omandatud ja kriitilises teadvuses läbi valgustunud veendumusi.
• Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatõdedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust.
• Pole nii lihtsat tähelepanekut, tundmust, unistust, mis mitte ei komplitseeruks ta mõtteliikumises. Aga ta on oma loomingust välja ajanud kõik loomulikku mõtlemist ja ütlemist kahjustava emfaasi.
  • Gustav Suits, A. H. Tammsaare palgepooli., Eesti Kirjandus nr 1, 1938

Teoseid

Tsitaate tema loomingust:

• "Elu ja armastus"
• "Kilgivere Kustas"
• "Kumb oli koolmeister?"
• "Kõrboja peremees"
• "Ma armastasin sakslast"
• "Mäetaguse vanad"
• "Noored hinged"
• "Pikad sammud"
• "Põrgupõhja uus Vanapagan"
• "Tõde ja õigus"
• "Uurimisel"
• "Ärakadunud poeg"
• "Üle piiri"