A. A. Milne: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|A. A. Milne 1922. aastal. E. O. Hoppé foto Pilt:The_original_Winnie_the_Pooh_toys.jpg|pisi|Algsed "Karupoeg Puhhi" inspireerinud mäng...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 11. juuni 2020, kell 16:24

A. A. Milne 1922. aastal. E. O. Hoppé foto
Algsed "Karupoeg Puhhi" inspireerinud mänguasjad

Alan Alexander Milne (18. jaanuar 1882 – 31. jaanuar 1956) oli inglise kirjanik, tuntud kui kultusteose "Karupoeg Puhh" autor.

Karupoeg Puhh

Eesti keelde tõlkinud Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tsitaadid Eesti Raamatu 1977. aasta väljaandest.

"Mina," vastas Puhh. (lk 11)


"Küll on mõnus olla pilv,
aina taeva sinas uju!"
Väga uhkelt laulab pilv,
alati tal hea on tuju.

(lk 14)

  • Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!" Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: "Leiva pärast, palun, ei tasu sul vaeva näha." (lk 21)
  • Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasapisi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingist imelikust tühjusetundest. Seda oli Puhh varemgi tundnud ja teadis, mida see tähendab. See oli nälg! (lk 47)
  • Vana hall eesel Iiah konutas jõekaldal ja uuris ennast vee[peegel|peeglist]].
"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54)
  • "Raske on julge olla, kui sa oled vaid Imetilluke Loomake," vastas Notsu ja tõmbas tasakesi ninaga. (lk 70)
  • "Ei mina küll seda pesemise värki poolda," torises Iiah. "Üks moodne eputamine, muud midagi, eriti see kõrvataguste klanimine." (lk 91)
  • Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas Notsut siiski alles tema vangistuse viimasel pooltunnil, kui Öökull, kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma tädist, kes kord eksikombel merikajaka [muna]] välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, kael õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus. (lk 106)


Mida enam sajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm)
kuuse alla hange.

(lk 116)

  • [Iiah:] "Sest neil pole ju mõistuse raasugi, mitte ühelgi neist, paljalt saepuru on neil peas ja seegi on sinna vist eksikombel sattunud." (lk 122)


Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei söö, ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temalee ohakad, mesi, ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga mõrud.

(lk 135)


  • NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.
ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi): Ikka tõesti või?
NOTSU: Täpselt nii. (lk 143)
  • "Öökull," alustas Jänes ilma pikemata, "sina ja mina oleme ainukesed, kellel on mõistust peas. Teistel pole seal muud kui paljas pahn. Nii et kui siin Metsas mõtlemist vaja läheb - ma ütlen mõtlemist -, siis tuleb ikka meil kahel seda teha."
"Jah," vastas Öökull. "Seda'nd küll." (lk 166)
  • "Mida teeb Christopher Robin hommikupoolikuti, küsid sa. Ta õpib. Et Haritud Olevuseks saada. Omendab - nii vist oli see sõna, mida ta tarvitab, aga väga võimalik, et ma selle ka mõne teisega segi ajan -, niisiis, ta omendab teadmisi." (lk 174)
  • Hirmus rahulikuna ja väärikana, jalad taeva poole püsti, purjetas Iiah silla alt välja.
"Oi, see on Iiah!" hüüdis Ruu suure ähmiga.
"Ikka tõesti või?" kostis Iiah, ise väikesesse keerisesse sattudes ja aegamisi ühe koha peal tiirutama hakates. "Ma siin just mõtlesin, et kes või mis." (lk 180)
  • Puhh heitis pilgu oma käppadele. Ta teadis küll, et üks neist on parem, ja ta teadis veel seda kah, et kui sa oled otsusele jõudnud, kumb neist on parem, siis teine on vasak, aga häda oli selles, et ta kunagi ei mäletanud, kummast seda arutamist alustada. (lk 195)
  • "Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.
"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."
"Ja mõistust on tal kah."
"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."
Tükk aega vaikisid mõlemad.
"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks. (lk 204)


Ma kukkusin maha
ja mul oli paha
ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.

(lk 210)