Tõnu Viik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida: 9. rida:
** [[Urve Eslas]], "Filosoofiaprofessor usub intelligentsuse jõusse." Postimees, 12. juuli 2006
** [[Urve Eslas]], "Filosoofiaprofessor usub intelligentsuse jõusse." Postimees, 12. juuli 2006


* Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht [[stiil]]i, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või [[teooria]]t. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui [[mõtlemine|mõtlemises]] saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. [[Sõna]] on siis jälle kord [[Herakleitos]]e [[tuli|tules]] – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
* [[Inimesed]] ja [[ühiskond|ühiskonnad]] üldiselt ei muuda oma [[mõtlemine|mõtlemist]] muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.
* Isegi teoreetiliselt ei ole võimalik väita, et tõeline filosoofia saaks seista oma loomist võimaldavatest institutsioonidest või sotsiaalsest ja kultuurilisest tingitusest eraldi. Kui pole just tegemist ilmutusliku tõetaotlusega, siis on oma situatiivsest piiratusest võimalik kaugemale välja näha ainult seda situatsiooni reflekteerides ja oma eelarvamusi läbi valgustades – nii palju kui me selleks siis parasjagu võimelised oleme. Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal [[tekst]]e toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.
** [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-taidab-motlemise-ulesande-filosoofiast-xxi-sajandil/ Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil.] Intervjuu Joonas Hellermale. Sirp, 15. november 2019

* [[Inimesed]] ja [[ühiskond|ühiskonnad]] üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.
* [[Poliitik]]ud hakkavad jälle teadma, mis on [[rahvas|rahvale]] parim, [[talupojamõistus]] muutub uuesti teraseks, [[esoteerika|esoteerikud]] taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa [[kultuur]]i tuumväärtused loonud kristlik [[kirik]] jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et [[raha]] ei tule seina seest ja et [[semiootika]] õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.
* [[Poliitik]]ud hakkavad jälle teadma, mis on [[rahvas|rahvale]] parim, [[talupojamõistus]] muutub uuesti teraseks, [[esoteerika|esoteerikud]] taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa [[kultuur]]i tuumväärtused loonud kristlik [[kirik]] jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et [[raha]] ei tule seina seest ja et [[semiootika]] õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.
** Tõnu Viik. [https://www.err.ee/1081091/tonu-viik-viirus-teadus-ja-poliitika Viirus, teadus ja poliitika]. ERR, 23. aprill 2020
** Tõnu Viik. [https://www.err.ee/1081091/tonu-viik-viirus-teadus-ja-poliitika Viirus, teadus ja poliitika]. ERR, 23. aprill 2020

Redaktsioon: 14. juuni 2020, kell 10:51

Tõnu Viik 2012. aastal

Tõnu Viik (sündinud 12. juulil 1968) on eesti filosoof ja filosoofiaprofessor.


  • Ülikooli missioon ei ole majandussüsteemi varustamine spetsialistiga, vaid vaba kogukonna loomine, mis hõlmaks nii neid, kes õpivad, kui ka neid, kes õpetavad. Ainult akadeemilise vabaduse tingimustes on võimalik arendada ideid, mis on vajalikud ühiskonna edenemiseks ja elamisväärsemaks muutmiseks.
    • Tõnu Viik. "Haridus on enamat kui ametiõpe." Eesti Päevaleht, 9. september 2005
  • Filosoofiat ei saa õpetada selles mõttes, et ta ei ole jäljendatav – teda ei saa kedagi või midagi matkides järele teha. Ja selles mõttes, et tal ei ole oma meetodit. Ei ole metodoloogiat, mida rakendades oleks tulemuseks filosoofia.
    • Urve Eslas, "Filosoofiaprofessor usub intelligentsuse jõusse." Postimees, 12. juuli 2006
  • Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
  • Isegi teoreetiliselt ei ole võimalik väita, et tõeline filosoofia saaks seista oma loomist võimaldavatest institutsioonidest või sotsiaalsest ja kultuurilisest tingitusest eraldi. Kui pole just tegemist ilmutusliku tõetaotlusega, siis on oma situatiivsest piiratusest võimalik kaugemale välja näha ainult seda situatsiooni reflekteerides ja oma eelarvamusi läbi valgustades – nii palju kui me selleks siis parasjagu võimelised oleme. Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal tekste toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.
  • Inimesed ja ühiskonnad üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.
  • Poliitikud hakkavad jälle teadma, mis on rahvale parim, talupojamõistus muutub uuesti teraseks, esoteerikud taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa kultuuri tuumväärtused loonud kristlik kirik jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et raha ei tule seina seest ja et semiootika õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.

Välislingid