Jüri Kolk

Jüri Kolk oma luulekogu esitlusel Tartu kirjanike majas 23.04.2013.

Jüri Kolk (sündinud 19. juulil 1972) on eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija ja publitsist.

Artiklid

• Aga kui füüsiline jõud on mehelikkuse tunnus, siis on planeedi kõige mehelikum olevus emane sinivaal, fakt.
• Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha. See ei ole mehelikkuse olemus, tuum.

Loomulikult on alati olnud mehi, kes ei karda surmaga silmitsi seista – olgu siis lahingus või jahil või kes teab kus, aga sedasorti vaprus pole tõenäoliselt kunagi olnud meeste põhiolemuses. Kui oleks, siis poleks kangelaslikkust ülistavat plära nii palju.

• Kui teid peaksid kunagi ründama päkapikud, siis kõige mõistlikum on jalga lasta, mitte hakata selle hõimu liikmeid lömastades ennast kehtestama. Tõenäoliselt ründavad nad teid eksikombel, hirmu pärast. Vääriti mõistetud vana kooli mehelikkus ei ole piisav põhjus nende tapmiseks.
• ...muidugi ei tähenda võrdsem maailm kõigi ühtlustamist, erinevused (sissetulekutes ja kõiges) peavad jääma ja jäävad nagunii, aga praegused vahed on õigustamatud ja ilmselgelt liiga suured. Need on nii suured, et segavad ühiskonna arengut. Ja need on väga tihti säravalt ebaõiglased – kuigi võimupositsioonil olevad mehed, noh, enamasti mehed, väidavad, et tegemist on mingite kuradi loodusseadusega. Ei ole, päris kindlasti ei ole.
• Olin päris pisike tatikas kui mu õde, minust viis aastat vanem, sai tänu oma kõrgele eale loa minna sõitma just linna saabunud uute Ikarus-bussidega. Teate, need kollased jõledad kastid, millesse tänapäeval hästi ronida ei julgeks. Aga siis olid nad ikkagi tehnika viimane sõna. Noh, mulle teadaoleva tehnika viimane sõna. Igatahes kräunusin ma oma ema jala küljes, et miks õde tohib ja mina mitte ja üldse mida kuradit. Nõudsin õiglast kohtlemist. No ei saa, sest on juba õhtu ja õde on vanem, hästi. Seegi tundus ebaõiglane. Ta oli juba korduvalt minust vanem olnud. Tüütuseni. Küsisin, et millal siis mina saan temast vanem olla. Ema, ilmselgelt soovides teemat lõpetada, lubas: "Varsti." No ja ma jäin uskuma. Mitu aastat uskusin. See on hea näide niinimetatud talupojatarkusest.
  • Jüri Kolk, "Utoopiasari. Emane sinivaal". Feministeerium, 16. juuni 2020