Käimla: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
[[File:2013-02 Sidzina 08 Sławojka.jpg|pisi|Ilus pisike punane peldik kusagil Poola pääl. (Sidzina küla, Opole vojevoodkond.)]] |
|||
[[Pilt:Saarnaki_peldik.jpg|pisi|Välikäimla Saarnaki laiul]] |
[[Pilt:Saarnaki_peldik.jpg|pisi|Välikäimla Saarnaki laiul]] |
||
[[File:Portable potty on top of a mountain in China.JPG|pisi|Välikemmergute rivi mäetipul Ida-Hiinas.]] |
|||
⚫ | |||
[[File:NP-112.jpg|pisi|Pieter Brueghel Vanem, "Madalmaade vanasõnad", 1559 (detail).]] |
|||
⚫ | |||
Redaktsioon: 22. juuni 2020, kell 01:47
Käimla (ka väljakäik, kemmerg, kemps, peldik, tualett, klosett) on koht ekskrementide ja uriini väljutamiseks, mõtluseks ja mobiiltelefonis Facebooki lugemiseks.
- Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
- Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
- Kuna kemmerg sisenes eesti kultuuri üsna hiljuti, valitseb teatav peataolek, kuhu selline veider objekt paigutada. Teda võib leida peaaegu kõikjalt: on majapidamisi, kus keset õue seisev käimla varjutab oma pompöössusega kõik teised hooned, ta võib asuda maja eeskojas, mõne kõrvalhoone räästa all, sauna taga, metsa servas, aianurgas - ühesõnaga, kus iganes. /---/
- Kuivkäimla - see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne must auk, mis aegruumi kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/ lk 187
- Valdur Mikita, "Lindvistika", lk 187
Kussa päevaleht kelgib:
haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik,
peldik on kultuur.
Ilus punane peldik
peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved
istuvad kord seal sees.
- Hando Runnel. Unistus. "Laulud eestiaegsetele meestele". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 44-46
- Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes. (lk 22)
- "Tegelikult kasutaksin ma heameelega teie peldikut," ütles Esk.
- Mehel kukkus suu lahti.
- "See siin on pargas, eijah?"
- "Jah?"
- "See tähendab, et meil on ainult jõgi." Mees patsutas tüdruku kätt.
- "Ära muretse," lisas ta. "Ta on sellega juba üsna harjunud." (lk 88)
- Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999
Ebakindel atributsioon
- Omistatakse peamiselt Mart Rauale, mõnikord mööndustega ka Juhan Smuulile[1][2].