Käimla: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
41. rida: | 41. rida: | ||
* [[Juhan Viiding]], "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971) |
* [[Juhan Viiding]], "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971) |
||
<poem> |
|||
seinalt korjas stepirohtu |
|||
valget hobust hoidis ketis |
|||
prohvet poisikeseohtu |
|||
helepunases klosetis |
|||
</poem> |
|||
* Juhan Viiding, "Kunstniku kool". - "Selges eesti keeles" (1974) |
|||
Redaktsioon: 22. juuni 2020, kell 12:23
Käimla (ka väljakäik, kemmerg, kemps, peldik, tualett, klosett) on koht ekskrementide ja uriini väljutamiseks, mõtluseks ja mobiiltelefonis Facebooki lugemiseks.
- Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
- Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
- Kuna kemmerg sisenes eesti kultuuri üsna hiljuti, valitseb teatav peataolek, kuhu selline veider objekt paigutada. Teda võib leida peaaegu kõikjalt: on majapidamisi, kus keset õue seisev käimla varjutab oma pompöössusega kõik teised hooned, ta võib asuda maja eeskojas, mõne kõrvalhoone räästa all, sauna taga, metsa servas, aianurgas - ühesõnaga, kus iganes. /---/
- Kuivkäimla - see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne must auk, mis aegruumi kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/ lk 187
- Valdur Mikita, "Lindvistika", lk 187
Kussa päevaleht kelgib:
haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik,
peldik on kultuur.
Ilus punane peldik
peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved
istuvad kord seal sees.
- Hando Runnel. Unistus. "Laulud eestiaegsetele meestele". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 44-46
jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues
- Juhan Viiding, "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971)
seinalt korjas stepirohtu
valget hobust hoidis ketis
prohvet poisikeseohtu
helepunases klosetis
- Juhan Viiding, "Kunstniku kool". - "Selges eesti keeles" (1974)
- Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes. (lk 22)
- "Tegelikult kasutaksin ma heameelega teie peldikut," ütles Esk.
- Mehel kukkus suu lahti.
- "See siin on pargas, eijah?"
- "Jah?"
- "See tähendab, et meil on ainult jõgi." Mees patsutas tüdruku kätt.
- "Ära muretse," lisas ta. "Ta on sellega juba üsna harjunud." (lk 88)
- Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999
Ebakindel atributsioon
- Omistatakse peamiselt Mart Rauale, mõnikord mööndustega ka Juhan Smuulile[1][2].