Ellen Niit: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida: | 3. rida: | ||
'''Ellen Niit''' (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949 – 1958 Ellen Niit, 1958. [[aasta]]st Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli [[eesti]] [[kirjanik]] ja tõlkija. |
'''Ellen Niit''' (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949 – 1958 Ellen Niit, 1958. [[aasta]]st Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli [[eesti]] [[kirjanik]] ja tõlkija. |
||
* Sugupõlvede sammud saatmas mu taldade teed... |
|||
* Otsida iseend tahan siit sellest [[maa]]st. |
|||
⚫ | |||
⚫ | |||
: nii märkamatult |
: nii märkamatult |
||
: kui lehti |
: kui lehti [[puu]]lt. |
||
: ... |
: ... |
||
: Ka sügissuve |
: Ka sügissuve |
||
18. rida: | 15. rida: | ||
: kui lehed läinud, |
: kui lehed läinud, |
||
: ma täis jään marju. |
: ma täis jään marju. |
||
: Ja surnud lumes |
: Ja surnud [[lumi|lumes]] |
||
: ma kuumalt hõõgun |
: ma kuumalt hõõgun |
||
: kesk hangeharju. |
: kesk hangeharju. |
||
* "Pihlakas" (1956) |
|||
<poem> |
|||
Ma arvasin nõnda, et [[meri]] |
|||
on alati sinine |
|||
ja et varjatud kullateri |
|||
täis on viimne kui inime. |
|||
/---/ |
|||
Nägin maid ma, mis [[järv]]etud, [[jõgi|jõetud]], |
|||
[[tolm]] ja põrm, muud ei olegi, |
|||
[[inimene|inimlapsi]], kes [[muld|mullast]] on võetud, |
|||
kus [[kuld]]a polegi. |
|||
</poem> |
|||
* "Ma arvasin" (1958) |
|||
<poem> |
|||
See porine maa |
|||
võtmata [[kartul]]itega |
|||
on minu. |
|||
Need paakveest põdurad niidud |
|||
paari viletsa kuhjaga |
|||
on minu |
|||
/---/ |
|||
Mina vastutan nende |
|||
ja nemad minu eest. |
|||
/---/ |
|||
* |
|||
See on olnud mu [[töö]] - |
|||
võtta kartuleid porisel [[põld|põllul]], |
|||
selg kumeras, sõrmed mullas, |
|||
taeva tuhm |
|||
[[vihm]]aveest vettinud palakas |
|||
õlul. |
|||
</poem> |
|||
* "See maa" (1967) |
|||
<poem> |
|||
Hull [[humal]]apuu, |
|||
alt ülesse laine. |
|||
Olla jumala truu, |
|||
olla lihtsalt su [[naine]]. |
|||
</poem> |
|||
* "Humalapuu" (1972) |
|||
<poem> |
|||
[[Maja]] ei ole midagi. |
|||
Tuba ei ole tühjagi. |
|||
[[Kodu]] on muus. |
|||
/---/ |
|||
Ka majad juurduvad |
|||
ja toad ajavad võrseid. |
|||
Ka majad õitsevad. |
|||
Ka majad puistavad seemneid, |
|||
kui nad on kasvanud |
|||
kodudeks. |
|||
</poem> |
|||
* "Kodud kasvavad kodudeks" (1976) |
|||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
Redaktsioon: 6. juuli 2020, kell 23:54
Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949 – 1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli eesti kirjanik ja tõlkija.
- nii märkamatult
- kui lehti puult.
- ...
- Ka sügissuve
- kuldkirja päevis
- on rõõmu paljust.
- ...
- Kuid siiski, siiski,
- kui lehed läinud,
- ma täis jään marju.
- Ja surnud lumes
- ma kuumalt hõõgun
- kesk hangeharju.
- "Pihlakas" (1956)
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.
/---/
Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.
- "Ma arvasin" (1958)
See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.
Need paakveest põdurad niidud
paari viletsa kuhjaga
on minu
/---/
Mina vastutan nende
ja nemad minu eest.
/---/
*
See on olnud mu töö -
võtta kartuleid porisel põllul,
selg kumeras, sõrmed mullas,
taeva tuhm
vihmaveest vettinud palakas
õlul.
- "See maa" (1967)
- "Humalapuu" (1972)
Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.
/---/
Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.
- "Kodud kasvavad kodudeks" (1976)