Marcel Proust: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 184 baiti ,  2 aasta eest
PResümee puudub
Tsiteeritud väljaandest: Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004.
 
* Terve [[päev]] selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo[[vihm]]ahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosidaia[[roos]]id, kord [[lind|metsalinnud]] — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud[[õunapuu]]d Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid[[sirel]]id värava[[värav]]a kõrval, veeäärsete suurte puude[[puu]]de päikeses[[päike]]ses helkivad lehed ja Méséglise'i [[mets]]. Aga kogu see vaade pakkus mulle naudingut vaid sellepärast, et ma kinnitasin endale: "Küll on kena, et mu toa aknast nii palju [[roheline|rohelust]] paistab" - vähemalt seni, kui ma korraga keset seda suurt rohetavat pilti tundsin ära Combray kiriku torni - see asus kaugemal ja oli nõnda hoopis tumesinisega maalitud. Aga kuigi ta tundus vaid tumeda suletõmbena mu aknaruudul, oli see ometi kirikutorn ise, mis seal nähtavale oli ilmunud, et aastate ja ljööde pikkust mu silme[[silm]]e ette manada. Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga punane ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks. (lk 15, romaani avalõik)
 
* Meie jalutuskäikudel rääkis Gilberte mulle Robertist, kujutades olukorda nii, et [[mees]] küll kipub temast eemalduma, kuid ainult sellepärast, et teda tõmbab teiste [[naine|naiste]] poole. Ja tõesti, Roberti [[elu]] koormas igavene hulk naisi, nii nagu naisi armastavate meeste elus laiutavad teatud meeskamraadlused, mõttetult kohta kinni hoides ja laiutades, nagu enamikus majades[[maja]]des kõik need täiesti tarbetud asjad. (lk 16)
 
* ...nagu mõned naised, kes talje päästmise nimel ohverdavad oma [[nägu|näo]] ja korraga ei saa enam üldse Marienbadist tulema, arvates, et kuna mitut noorust[[noorus]]t korraga niikuinii hoida ei õnnestu, siis esindagu vähemalt figuuri noorus ka kõiki teisi... (lk 16)
 
* Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele[[igavus]]ele justkui enam kohta ega aega[[aeg]]a ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises. (lk 17)
 
* Mu mälust[[mälu]]st, isegi tahtmatust mälust, oli [[armastus]] Albertine'i vastu kaduma läinud. Aga näib, et on olemas ka ihuliikmete tahtmatu mälu, tolle teise mälu kahvatu ja steriilne imitatsioon, mis elab kauem, nagu mõned mõistuseta loomad[[loom]]ad või taimed[[taim]]ed elavad kauem kui [[inimene]]. Kätes-jalgades peitub küllaga tuimunud mälestusi[[mälestus]]i. (lk 17)
 
* Mis laadi ka mehe armastused poleks, ikka eksitakse tema suhete arvus, sest kord tehakse sõprusi[[sõprus]]i armusuheteks pidades viga liitmistehtes, kord aga arvatakse, nagu välistaks üks tõestatud armusuhe teise, mis on jälle teist tüüpi [[viga]]. Kaks inimest võivad öelda: "X-i armuke, ja-jah, ma tunnen seda naist", mainides kumbki erinevat [[nimi|nime]], ilma sealjuures eksimata. Naine, keda me [[armastus|armastame]], on harva piisav kõigi meie vajaduste jaoks, ja me petame teda naisega, keda ei armasta. (lk 23)
 
* Mis puutub seda laadi armastusse, mille Saint-Loup oli pärinud Monsieur de Charlusilt, siis on nõnda, et kui abielumehel juhtuvad olema sellised kalduvused, on naise [[õnn]] tavaliselt kindlustatud. See on [[reegel]], millest Guermantes'id oskasid erandi[[erand]]i teha, sest nende suguvõsa mehed, kellel säärane kalduvus oli, tahtsid kõiki uskuma panna, et nad armastavad tegelikult hoopis naisi. Nad afišeerisid seda küll ühe, küll teise naisega ja viisid oma naise nõnda meeleheitele. Courvoisier'd tarvitasid seda kalduvust ettevaatlikumalt. Noor Courvoisier' vikont arvas, et ta on esimene ja ainus inimene maailma algusest saadik, keda tõmbab keegi tema oma soost. Oletades, et see kalduvus on talle tulnud kuradist, võitles ta selle vastu vapralt, võttis vaimustava naise, tegi talle lapsi[[laps]]i. Siis üks nõbu selgitas talle, et see kalduvus on üsna levinud, minnes oma headuses koguni nii kaugele, et viis ta kohtadesse, kus ta võis vastavat rahuldust leida. Monsieur de Courvoisier hakkas sellest ainult veel rohkem oma naist armastama, tema paljunemisind ainult suurenes ning teda ja tema naist toodi eeskujuks kui Pariisi parimat abielupaari[[abielu]]paari. Sama ei saa aga öelda Saint-Loup' kohta, sest selle asemel et rahulduda inversiooniga, pani Robert oma naise armukadedusest[[armukadedus]]est lausa surema, pidades, sealjuures neist mingit mõnu tundmata, tervet hulka naisarmukesi. (lk 23-24)
 
==Tema kohta==

Navigeerimismenüü