William Wordsworth: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: 'pisi|William Wordsworth [[Benjamin Haydoni maalil (1842).]] '''William Wordsworth''' (7. aprill 1770 – 23. aprill 1850) oli inglise romantil...' |
Resümee puudub |
||
4. rida: | 4. rida: | ||
<poem> |
<poem> |
||
Kui üksi Inimesest, |
Kui üksi [[Inimene|Inimesest]], [[Loodus]]est |
||
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti |
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti |
||
mu ette kerkib kujutluste voor, |
mu ette kerkib kujutluste voor, |
||
mis kannab helgeid |
mis kannab helgeid [[rõõm]]e, mille puhtust |
||
ei riku ükski ebameeldiv tusk; |
ei riku ükski ebameeldiv tusk; |
||
see |
see [[teadvus]]se toob liigutavad [[mõte|mõtted]] |
||
ja kallid |
ja kallid [[mälestus]]ed, millest Vaim |
||
saab ülendust või rahu, vaagides |
saab ülendust või [[rahu]], vaagides |
||
me sureliku elu head ja kurja. |
me sureliku elu head ja kurja. |
||
... |
... |
||
18. rida: | 18. rida: | ||
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis. |
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis. |
||
... |
... |
||
Ei sünge Kaos, |
Ei sünge [[Kaos]], |
||
ei Erebose sügavaimgi koobas, |
ei Erebose sügavaimgi koobas, |
||
ei une uuristatud pime tühjus |
ei une uuristatud pime [[tühjus]] |
||
meis suuda äratada säärast õudu |
meis suuda äratada säärast õudu |
||
kui see, mis valdab meid, kui vaatame |
kui see, mis valdab meid, kui vaatame |
||
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse - |
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse - |
||
see on mu |
see on mu [[laul]]u vald ja elupaik. |
||
... |
... |
||
Kui kõrgete eesmärkidega võiks |
Kui kõrgete eesmärkidega võiks |
||
see teema sobida, oo vägev Jõud, |
see teema sobida, oo vägev [[Jõud]], |
||
kust kogu valgustus saab alguse, |
kust kogu valgustus saab alguse, |
||
siis las mu Elu hakkab väljendama |
siis las mu Elu hakkab väljendama |
||
võrdpilti parematest |
võrdpilti parematest [[aeg]]adest, |
||
kus ihad saanud targemaks ja kombed |
kus ihad saanud targemaks ja kombed |
||
on lihtsamad; too tõelist |
on lihtsamad; too tõelist [[vabadus]]t |
||
mu |
mu [[süda]]messe, puhtaid mõtteid vaimu; |
||
las sinu püsiv armastus mind juhib |
las sinu püsiv [[armastus]] mind juhib |
||
ja julgustab ja toetab lõpuni! |
ja julgustab ja toetab lõpuni! |
||
</poem> |
</poem> |
||
41. rida: | 41. rida: | ||
<poem> |
<poem> |
||
Viis aastat möödas on, viis pikka suve, |
Viis aastat möödas on, viis pikka [[suvi|suve]], |
||
kui olnuks |
kui olnuks [[talv]]ed need! ja kuulen taas, |
||
kuis keskmaa vete pehmel vulinal |
kuis keskmaa [[vesi|vete]] pehmel vulinal |
||
mäelättest |
mäelättest [[jõgi]] veereb alla. Jälle |
||
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid, |
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid, |
||
mis selles üksildases paigas toovad |
mis selles üksildases paigas toovad |
||
veel sügavama üksilduse meelde, |
veel sügavama üksilduse meelde, |
||
maad taeva |
maad taeva [[vaikus]]ega sidudes. |
||
... |
... |
||
see õnnis meeleolu, milles kogu |
see õnnis meeleolu, milles kogu |
||
56. rida: | 56. rida: | ||
kus meid me tunded õrnalt juhivad -, |
kus meid me tunded õrnalt juhivad -, |
||
kuni me kehalise vormi hingus |
kuni me kehalise vormi hingus |
||
ja koguni me vere liikumine |
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine |
||
just nagu katkeks ja me |
just nagu katkeks ja me [[keha]]na |
||
küll suigume, kuid saame elus |
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks; |
||
me silm, mis vaikse kindluse on saanud |
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud |
||
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb |
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb |
||
elava olemust. |
elava olemust. |
||
66. rida: | 66. rida: | ||
need valutavad rõõmud, joovastav |
need valutavad rõõmud, joovastav |
||
ekstaas on möödas. Sellepärast ma |
ekstaas on möödas. Sellepärast ma |
||
ei pelga, |
ei pelga, [[lein]]a ega kurda üldse; |
||
üks teine and ju korvab kuhjaga |
üks teine and ju korvab kuhjaga |
||
ka selle kaotuse. Sest olen õppind |
ka selle kaotuse. Sest olen õppind |
||
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda |
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda |
||
kui noorustuhinas; vaid kuulatades |
kui noorustuhinas; vaid kuulatades |
||
ses inimsuse nukrat |
ses inimsuse nukrat [[muusika]]t, |
||
mis kalkuse ja karmuseta jõul |
mis kalkuse ja karmuseta jõul |
||
võib puhastavalt köita. |
võib puhastavalt köita. |
||
... |
... |
||
Las paistab kuu |
Las paistab [[kuu]] |
||
su üksildaste rännakute peale; |
su üksildaste rännakute peale; |
||
las kuhjab |
las kuhjab mägi[[tuul]] su teele [[udu]]; |
||
ja aastaid hiljem, kui need pöörased |
ja aastaid hiljem, kui need pöörased |
||
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks, |
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks, |
||
su meeles on need armsad vormid tallel |
su meeles on need armsad vormid tallel |
||
ja sinu |
ja sinu [[mälu]]s varjuvad need helid |
||
ja ilusad harmooniad; oh! siis, |
ja ilusad harmooniad; oh! siis, |
||
kui üksildus või hirm või |
kui üksildus või [[hirm]] või piin või tusk |
||
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu |
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu |
||
siis leida võid sa meenutades mind |
siis leida võid sa meenutades mind |
||
98. rida: | 98. rida: | ||
Kui värskus minu armsa näos |
Kui värskus minu armsa näos |
||
tõi meelde |
tõi meelde juuni[[roos]]i, |
||
ta poole sõitsin õhtuhäos |
ta poole sõitsin õhtuhäos |
||
täiskuu all üle oosi. |
täiskuu all üle oosi. |
||
... |
... |
||
Samm-sammult hobune mind viis, |
Samm-sammult [[hobune]] mind viis, |
||
pilk püsis kuu peäl lukkus, |
pilk püsis kuu peäl lukkus, |
||
kui majaviilu taha siis |
kui majaviilu taha siis |
Redaktsioon: 28. juuli 2020, kell 20:18
William Wordsworth (7. aprill 1770 – 23. aprill 1850) oli inglise romantiline luuletaja.
Kui üksi Inimesest, Loodusest
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti
mu ette kerkib kujutluste voor,
mis kannab helgeid rõõme, mille puhtust
ei riku ükski ebameeldiv tusk;
see teadvusse toob liigutavad mõtted
ja kallid mälestused, millest Vaim
saab ülendust või rahu, vaagides
me sureliku elu head ja kurja.
...
"Leidku
häid kuulajaid ma, olgu neid või vähe" -
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis.
...
Ei sünge Kaos,
ei Erebose sügavaimgi koobas,
ei une uuristatud pime tühjus
meis suuda äratada säärast õudu
kui see, mis valdab meid, kui vaatame
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse -
see on mu laulu vald ja elupaik.
...
Kui kõrgete eesmärkidega võiks
see teema sobida, oo vägev Jõud,
kust kogu valgustus saab alguse,
siis las mu Elu hakkab väljendama
võrdpilti parematest aegadest,
kus ihad saanud targemaks ja kombed
on lihtsamad; too tõelist vabadust
mu südamesse, puhtaid mõtteid vaimu;
las sinu püsiv armastus mind juhib
ja julgustab ja toetab lõpuni!
- "Prospekt "Üksiklasele"", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 1-4
Viis aastat möödas on, viis pikka suve,
kui olnuks talved need! ja kuulen taas,
kuis keskmaa vete pehmel vulinal
mäelättest jõgi veereb alla. Jälle
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid,
mis selles üksildases paigas toovad
veel sügavama üksilduse meelde,
maad taeva vaikusega sidudes.
...
see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.
...
See aeg on mööda saand,
need valutavad rõõmud, joovastav
ekstaas on möödas. Sellepärast ma
ei pelga, leina ega kurda üldse;
üks teine and ju korvab kuhjaga
ka selle kaotuse. Sest olen õppind
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda
kui noorustuhinas; vaid kuulatades
ses inimsuse nukrat muusikat,
mis kalkuse ja karmuseta jõul
võib puhastavalt köita.
...
Las paistab kuu
su üksildaste rännakute peale;
las kuhjab mägituul su teele udu;
ja aastaid hiljem, kui need pöörased
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks,
su meeles on need armsad vormid tallel
ja sinu mälus varjuvad need helid
ja ilusad harmooniad; oh! siis,
kui üksildus või hirm või piin või tusk
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu
siis leida võid sa meenutades mind
ja minu manitsusi!
- "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18
Mõnd kirevahku kummalist
mul tulnud elus kesta,
kuid söandan tollest juhtumist
vaid armunule vesta.
Kui värskus minu armsa näos
tõi meelde juuniroosi,
ta poole sõitsin õhtuhäos
täiskuu all üle oosi.
...
Samm-sammult hobune mind viis,
pilk püsis kuu peäl lukkus,
kui majaviilu taha siis
see ketas äkki kukkus.
Oh, leidub kummalisi teid
küll armund meeliskelus!
Ma kohkusin: "Kui minu neid
ei ole enam elus!"
- "Strange fits of passion have I known", 1799, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 19