Giovanni Boccaccio: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Viimane redaktsioon: 6. august 2020, kell 00:02

Giovanni Boccaccio (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks. Tema tuntuim teos on katkuaegses karantiinis lugudevestmist kujutav novellikogumik "Dekameron".

Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes [...] puhkes surmakülvav katk. [...] Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. [...] Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad.
Kõigil oli hinges üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda.
Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldsegi mitte. Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad.
- "Dekameron"

Välislingid[muuda]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 '''Giovanni Boccaccio''' (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse [[novell]]i kui kirjandusžanri rajajaks. Tema tuntuim teos on katkuaegses karantiinis lugudevestmist kujutav novellikogumik "[[Dekameron]]".
-* Niisiis olgu öeldud, et [[Jeesus|jumalapoja]] õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas [[Firenze]]s [...] puhkes surmakülvav [[katk]]. [...] Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese [[tarkus]] ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud [[inimene|inimesed]] [[linn]]a mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et [[tervis]]e hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. [...] Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu [[tuli]], mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad.
+* Niisiis olgu öeldud, et [[Jeesus|jumalapoja]] õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas [[Firenze]]s [...] puhkes surmakülvav [[katk]]. [...] Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese [[tarkus]] ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud [[inimene|inimesed]] [[linn]]a mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et [[tervis]]e hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. [...] [[haigus|Taud]] levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu [[tuli]], mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest [[asi|esemetest]], kui need väga lähedal asuvad.
 * Kõigil oli [[hing]]es üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda.
 * Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldsegi mitte. Õnnetus tekitas [[mees]]te ja [[naine|naiste]] [[süda]]mes nii suurt [[hirm]]u, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma [[laps]]i vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad.