Johanna Ross: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Johanna Ross''' (sündinud 27. augustil 1985 Tallinnas) on eesti kirjanduskriitik ja tõlkija, aastast 2016 ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja. * Ammu on surnud mü...'
 
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Johanna Ross''' (sündinud 27. augustil 1985 Tallinnas) on eesti kirjanduskriitik ja tõlkija, aastast 2016 ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja.
'''Johanna Ross''' (sündinud 27. augustil 1985 Tallinnas) on eesti kirjanduskriitik ja tõlkija, aastast 2016 ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja.


* Kui olla kogemata lubanud arvustada [[raamat]]ut, mille lugemisel emotsiooni kohe ei teki, õnnestub mõnikord see kunstlikult üles piitsutada. Selleks on igal [[kriitik]]ul kindlasti omad nõksud. Võimalik, et aitab, kui lugeda raamatut [[nälg|näljasena]], palavikus või pärast peretüli.
* Ammu on surnud [[müüt]] hajameelsest professorist, kes elab ainuüksi oma geniaalsete [[mõte]]te maailmas. [[Teadlane]] peab praegu olema elukunstnik, suur kombinaator, kel pärast napigi [[raha]] kokkukraapimist tuleb seda loominguliselt laiali venitada, seejärel aga selle kohta loominguliselt vassida.
* Tundlemisele tuleb anda objektiivne väljanägemine: see tuleb maskeerida neutraalkõlaliste lausete ja keeruliste teoreetiliste konstruktsioonidega. See pole lihtne, kuna tunded ja [[mõte|mõtted]] inimese [[pea]]s on segi nagu [[puder]] ja [[kapsas|kapsad]] – amorfne mass, kus sees palja [[käsi|käega]] sobramine, et midagi toekamat pihku saada, on kaunis ropp [[töö]].
* Kui peas valitsevast kartulipudrust on värisevate kätega voolitud esialgne [[lumememm]], tuleb sellest paar sammu eemale astuda ja vaadata, kas ikka seisab püsti./---/ Lihtsalt kriitikuna on [[häbi]] suurem, kui ehitis kokku vajub: ise oled veel pudrust kujude valmistamise [[teadlane]], tuled teisi õpetama, aga vaata, mis sul endal … Peaks ehitis juba kaugele paistma ohtlikult kipakana, võib seda siit-sealt toestada mõne kargu, näiteks väärika [[tsitaat|tsitaadiga]], või vähemalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lisada suure punase ninaporgandi: mõne halva nalja.
* Arvustust loevad teised kriitikud, arvustatav autor ning võib-olla veel mõni juhuslik lugeja. Seejärel on tema [[aeg]] läbi. Ta variseb kokku, vajub hunnikuks, moodustab maas loigu, voolab laiali ning järgmisel aastal ei mäleta teda enam keegi. Kriitikul on aga karmanis vaimustav [[teadmine]]: ta suudab lugeda raamatut ja selle tulemusel midagi tunda, kuid ühtlasi seda enam-vähem varjata, nagu viisakas seltskonnas kombeks.
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pudrust-kujude-valmistamise-opetus/ Pudrust kujude valmistamise õpetus. Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel]. Sirp, 11. detsember 2015

* Ammu on surnud [[müüt]] hajameelsest professorist, kes elab ainuüksi oma geniaalsete [[mõte]]te maailmas. Teadlane peab praegu olema elukunstnik, suur kombinaator, kel pärast napigi [[raha]] kokkukraapimist tuleb seda loominguliselt laiali venitada, seejärel aga selle kohta loominguliselt vassida.
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/taiuslik-teadlane-suur-kombinaator-rukkilill-rinnas/ Täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas?] Sirp, 31. jaanuar 2020
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/taiuslik-teadlane-suur-kombinaator-rukkilill-rinnas/ Täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas?] Sirp, 31. jaanuar 2020



Redaktsioon: 9. august 2020, kell 22:43

Johanna Ross (sündinud 27. augustil 1985 Tallinnas) on eesti kirjanduskriitik ja tõlkija, aastast 2016 ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja.

  • Kui olla kogemata lubanud arvustada raamatut, mille lugemisel emotsiooni kohe ei teki, õnnestub mõnikord see kunstlikult üles piitsutada. Selleks on igal kriitikul kindlasti omad nõksud. Võimalik, et aitab, kui lugeda raamatut näljasena, palavikus või pärast peretüli.
  • Tundlemisele tuleb anda objektiivne väljanägemine: see tuleb maskeerida neutraalkõlaliste lausete ja keeruliste teoreetiliste konstruktsioonidega. See pole lihtne, kuna tunded ja mõtted inimese peas on segi nagu puder ja kapsad – amorfne mass, kus sees palja käega sobramine, et midagi toekamat pihku saada, on kaunis ropp töö.
  • Kui peas valitsevast kartulipudrust on värisevate kätega voolitud esialgne lumememm, tuleb sellest paar sammu eemale astuda ja vaadata, kas ikka seisab püsti./---/ Lihtsalt kriitikuna on häbi suurem, kui ehitis kokku vajub: ise oled veel pudrust kujude valmistamise teadlane, tuled teisi õpetama, aga vaata, mis sul endal … Peaks ehitis juba kaugele paistma ohtlikult kipakana, võib seda siit-sealt toestada mõne kargu, näiteks väärika tsitaadiga, või vähemalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lisada suure punase ninaporgandi: mõne halva nalja.
  • Arvustust loevad teised kriitikud, arvustatav autor ning võib-olla veel mõni juhuslik lugeja. Seejärel on tema aeg läbi. Ta variseb kokku, vajub hunnikuks, moodustab maas loigu, voolab laiali ning järgmisel aastal ei mäleta teda enam keegi. Kriitikul on aga karmanis vaimustav teadmine: ta suudab lugeda raamatut ja selle tulemusel midagi tunda, kuid ühtlasi seda enam-vähem varjata, nagu viisakas seltskonnas kombeks.

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel