Erinevus lehekülje "Piret Põldver" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
 
* Väga kaua on püsinud valgustusaegne arusaam, et inimene on [[loodus]]e kroon, tippsaavutus, [[kuningas]] ja valitseja. [[Piibel]] on asetanud inimese troonile valitsema kõige üle; selleks, kelles on algus ja lõpp: "Ja [[Jumal]] ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid [[kala]]de üle [[meri|meres]], [[lind]]ude üle taeva all, [[loom]]ade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!"" (1Ms 1:26) Kuigi piiblit peavad [[tõde|tõe]] kriteeriumiks tänapäeval pigem vähesed, tundub, et mingid arusaamad ja hoiakud on siiski visad kaduma. Näiteks on võtnud aega, et popkultuuri imbuks arusaam inimesest kui pelgalt looduse osast, seda ilma hierarhiata. Ikka tundub, et inimesel on endiselt eristaatus. Sügaval sees istub tunne, et inimesel on justkui midagi, mida teistel ei ole. Olgu see siis [[hing]] või eneseteadvus, [[kujutlusvõime]] või [[mälu]] – ometi on raske tõestada nii ühe kui teise olemasolu inimestes kui ka kummagi puudumist mitte-inimestes.
* Privileegi on raskem näha privilegeerituil – valgel mehel on keeruline mõista mustanahalise naise sotsiaalseid piire; rikkal vaese, heterol geimehe omasid jne. Samuti on inimesel raske märgata oma privileege võrreldes kõigi mitte-inimestega. Antropotsentrism lubab [[söömine|süüa]] kõiki teisi loomi ja mürgitada meresid, jagada [[Maa (planeet)|Maa]] inimeste vahel tükkhaaval laiali ja kuulutada iga samm maad ja iga mitte-inimene (loom, taim või [[asi|ese]]) omandiks. Vähemuste ja allasurutute – nende, kellel on varem olnud vähem õigusi – esilekerkimine on viinud maailmatunnetuse aga justkui uuele tasandile. Privilegeerituse teadvustamine ühes valdkonnas muudab selle aktuaalseks ka teises ning nii tõuseb see esile eri kunstivormides, muu hulgas ka ulmeloomingus. Suutlikkus näha oma privileege avab uksed ka fantaasiale. Piiride nägemine suurendab empaatiat ning paneb [[fantaasia]] julgemalt tööle, et inimene kogu oma olemises võiks loobuda privileegist olla [[universum]]i keskpunkt.
* Praegused ühiskondlikud olud tunduvad olevat aidanud kaasa sellele, et võime vähemusena mõista ka tehisintellekti[[tehisintellekt]]i ja anda talle õigused sarnaselt teiste vähemustega.
* Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele[[tunne]]tele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab [[vaba tahe]]. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma. [[Väärtus]]ed, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu [[robot]]id.
* Meile meeldivad enamasti samad asjad mis meie vanematele, me valime sama käitumismustri – ja kui leidub neid, kes teevad täpselt vastupidi, on nemadki kinni kangekaelses vastupidi-olemises. [[Perekond|Perest]], kus ei räägitud probleemidest, tulevad inimesed, kes ei räägi probleemidest. Perest, kus esines [[vägivald]]a, tulevad inimesed, kes satuvad vägivaldsesse suhtesse. Kordused ja ''loop'' on meie väljendites just nii, nagu [[Indrek Koff|Indrek Kofi]] raamatus "Eestluse elujõust". [[Valik]]ud on ette tehtud. Me elame samuti ''loop''<nowiki>'</nowiki>is – ja isegi pole ehk oluline, kas mälu peegeldab [[tegelikkus]]t või mitte, sest mälu konstrueerib mineviku[[fakt]]e niikuinii omavoliliselt. See, mida inimene näeb unikaalsena, on unustatud vana.
* Viimastel aastakümnetel toimunud [[ühiskond]]likud muutused on näidanud inimeseks olemist uue nurga alt. See, mida seni on peetud iseenesestmõistetavaks, on muutunud küsitavaks. Üks osa sellest on järkjärguline privileegide kadumine, ning filmikunstis avaldub see selles, et muutub linateose võimalik peategelane, kelle muresid ja probleeme näidatakse. Kõigepealt loovutab peategelase keskse koha valge mees, siis omakorda valge naine, misjärel aga juba ka mustanahaline, sest selgub, et pea­tege­lane ei pea olema isegi mitte inimene. Kui aastakümneid tagasi – näiteks filmis „Terminaator“ – oli peategelane valge noormees, mitte android terminaator, siis tänapäevases sarjas on keskne tegelane just nimelt seesama android, ning inimene koos oma traditsiooniliselt inimlikuks peetavate emotsioonide puudumisega muutub antagonistiks.
22 271

muudatust

Navigeerimismenüü