Sirpa Kähkönen

Sirpa Kähkönen, Helsingi raamatumess 2018

Sirpa Helena Kähkönen (sündinud 15. septembril 1964 Kuopios) on soome kirjanik ja tõlkija, 2014. aastast Soome PEN-klubi esimees ja alates 2018. aastast Soome Kirjanike Liidu esimees.

Eesti keeles on temalt ilmunud romaan "Graniitmees" Piret Saluri tõlkes.

• Soome Kirjanike Liidus on kogu aeg seistud selle eest, et selle liikmed saaksid teha oma kutsetööd nii hästi kui võimalik. Kuid sama tähtsaks on peetud ka vastutust ja hoolt soome keele ja kultuuri eest. Tuleb meeles pidada, et meie liit on vanem kui Soome Vabariik ja sel ajal, kui kirjanike liit loodi, ei olnud sugugi enesestmõistetav, et soome keel ja selles keeles tehtav kirjandus võiksid püsima jääda ja areneda.
• Soome Kirjanike Liidu juhatus valib oma liikmed kollektiivselt. Valiku aluseks on taotleja teoste lugemine ja arutamine. [---] Mingeid üldkehtivaid ja igavesi reegleid ei saa ju kehtestada, sest ajad muutuvad ja esteetilised väärtushinnangud samamoodi. Nii toimitakse ju kõikidel kultuurialadel: samamoodi valivad kriitikud ja ajakirjanikud välja need teosed, mida esile tõsta, ja jätavad teised tähelepanuta. Nende valikute põhjendusi ei ole võimalik selgesõnaliselt esitada, sest need toetuvad individuaalsele kogemusele ja niisugusele skaalale, mis sünnib aegamööda, kui inimene on omal alal piisavalt tööd teinud.
• Kõikides organisatsioonides on alati näha, kuidas ühiskond muutub. Soome Vabariik on oma kodanikuühiskonda ehitanud nimelt kõikvõimalike ühenduste, liitude ja muude niisuguste organisatsioonide kaudu — Soome ongi ühingute ja talgutöö tõotatud maa. Praegusel hetkel ei näe ma liidu tegevuses jagunemist vasak- ja parempoolseteks ja see peegeldab hästi olukorda Soome ühiskonnas ja laiemalt kogu Euroopas: vanad rindejooned on kadumas ja asemele on tulemas/tulnud uued.
• Kirjandus ja kunst üldse tunneb praegu turuliberalismi survet: väidetakse, et kauneid kunste ei peaks toetama riigi rahaga, vaid nende elujõu ja edukuse peaks määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaid need, kes suudavad end elatada oma teoste müügist, saaksid olla kunstnikud. Nii väikese turuga maal, nagu seda on Soome, ahendaks niisugune lähenemine kogu kunstivälja väga kõvasti. Kirjanike Liidus ei ole seda seisukohta vähemalt avalikult kunagi esitatud.
• Kuid Tartu ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes linn, vastukaal Tallinnale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest linna ja maa vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord Turu ja Helsingi vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur.
• Soomet eristab Eestist see, et meil asutati 1960.—1970. aastatel uusi ülikoole maakondadesse ja tugevdati niimoodi maakonnakeskuste enesetunnet ja külgetõmbejõudu. Need linnad on ka ajalooliselt olnud koolilinnad ja omapärase kultuuriga keskused. Sellised on näiteks Tampere, Kuopio, Oulu ja Joensuu. Nendes linnades elab haritlasi ja kunstnikke, kes loodavad muidugi, et nende tööd pannakse tähele ka riigi tasemel.
• Veel 1990. aastatel, kui ma kirjutamist alustasin, peeti soome kirjanduse eksporti väga keeruliseks. Olukord muutus uue sajandi algul pärast Sofi Oksase rahvusvahelist menu. Hakati uskuma, et ka teistel soome kirjanikel võiks see õnnestuda. Sageli ongi nii, et kirjastajad julgevad usaldada teise maa kirjanikke siis, kui üks neist on olnud menukas. Ühe kirjaniku eeskuju ja "veovõime" on seega tõesti suur.
• ...oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud maailmakirjandust. Üks ilus näide selle kohta on Leonid Tsõpkin, kelle kirjanduslik looming sündis vaikuses ja kes ei pääsenud Nõukogude Liidust välja. Tema romaan "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema surma ja see levis tõlgetena maailmas väga laialt.
• Ilukirjanduslikku Kuopio-sarja innustas mind kirjutama nn uus sõjaajalugu, mida hakati avaldama 2000. aastate alguses Euroopas ja ka Soomes. Selles seatakse esikohale tsivilistide ja üksikute sõjameeste sõjakogemus, sõdimise ja armeede tegutsemise ebainimlikud küljed, nagu näiteks tsiviilisikute kohustuslik evakueerimine, terroriseerimine, laagritesse sulgemine ja seksuaalne ärakasutamine ning sõjas mõistuse kaotanud inimeste julm kohtlemine. See on taustaks minu Kuopio-romaanidele, kus kirjeldatakse naiste, laste ja vanainimeste sõda. Minu romaanide väikelinn võiks olla suvaline väikelinn II maailmasõja aegses Euroopas; selle tänavatel kõndisid naised oma puukingades, samal ajal kui Pariisis lauldi laulu pealkirjaga "Puukingade sümfoonia". Selle tänav[[[[atel marssisid Saksa sõdurite saapad samal ajal kui igal pool mujal Euroopas. Kuopio-sari näitab, et Soome ei ole kunagi olnud eraldatud, vaid on üks osa Euroopast ja maailmast. Ka selles mõttes liituvad need romaanid uuema soome ajalookirjutusega. Mulle oli eetiliselt tähtis rekonstrueerida ka see maha lõhutud puumajadest linn, sest kõik mu lapsepõlvest tuttavad majad olid hävitatud, ja seegi oli mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa kogemus pärast sõdade hävitustööd ja sellele järgnenud moderniseerimise lainet.
• Ma ise olen esile toonud naisi ja lapsi, kellest Kross kirjutab ehk vähem ja pealiskaudsemalt. Ma tunnen ka, et naiskirjanikuna olen ma pidanud võitlema takistustega, mida meeskirjanikele pole kunagi seatud.
  • Intervjuu Sirje Oleskile, "Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks" Looming 4/2019

• Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur utoopia neelab kõik ja argipäev jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, kommunismi ja natsionaalsotsialismi ja sügavate usule rajatud põhjenduste kaudu. Kui tuleviku hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.
  • Intervjuu Kätlin Kaldmaale, Postimees, 29. mai 2017

"Graniitmees"

Tsitaadid kirjastuse Varrak väljaandest, 2017.

• Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud - nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. (lk 7)
• Me nägime und väikesest linnast, mille heledad puumajad puhkasid järve kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime hiiglase lõugade vahel, kivises sügavikus, kaljulõhe põhjas. (lk 8)
• Raamat rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke jõgi, ja maast, mis oli saar. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark mees. Kõiki tegevusi suunas mõistus ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja töö oli kogu olemise eesmärk. (lk 10)
• Mina olin meie koduga rahul, aga nägin, kuidas Jelena jahmunult ringi vahtis. See oli äsjatulnu silmavaade, mis näitas toorest tegelikkust, ilma seletuste ja soovunelma iluta; vaatamise viis, mille olin juba unustanud - harjumine nüristab heaks kiitma ka seda, millest ei oleks varem kujutlenudki, et taluks. (lk 12)
• Linn tõrjus meid, kuid aja jooksul õppisid võtma seda mitte isiklikult. Linn tõrjus kõiki. Ta oli saanud tõve, kuid tõrjus tervendaja. (lk 13)
• "Kas sina oled leidnud selle, mida otsisid?" küsisin Jelena lillelise kleidiga kaetud seljalt. "Kas siin on vabadus?" /---/ Olin arvanud, et suusatan selle eest ära, kui Soomest lahkusin; ma uskusin, et põgenen oma ema ja tema ema saatuse eest, laste, pesu, rügamise, verevaesuse, vaikimise eest. Aga siin ootas see kõik mind juba valmis ees ja mina tulin takistustest jõuga läbi, otse sellele sülle. (lk 18)
• Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses. (lk 24)
• Mine ometi ka sina, mine maailma, ütles kell ja osutid hiilisid mööda kella nägu otsekui puude varjud kaupmehetütarde lusthoones kuldse taraga iluaias. (lk 32)
• Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia oli see soov mind toonud. Taevas oli tükk tumedat vilti sügaviku kohal, kanalisatsioon mu jalge ees ohkas, ja järsku ma igatsesin puude järele, mis kasvavad vabalt ja mitte valve all malmist aedade taga. Ma tahtsin minna sisse rohelisse metsa, mis otsa ei lõpegi. (lk 35)
• Meid oli siin linnas palju, aga ometi nii vähe, et kiusasime üksteist kuulujuttudega. Ja puhas õnnetus kõlbab jututeemaks harva - parima maigu annab sellele ports saasta. (lk 66)
• Aga ma teadsin juba, et kui inimene võttis uue nime, siis ta võttis ka uue mineviku. Siin linnas oli inimene see, kelle ta ütles end olevat. (lk 68)
• Mu ihu ja hing külmetasid ning ma õõtsusin katuserestorani aknapragudest sissetungivas tõmbetuules suurtesse pottidesse istutatud palmide saledate lehtedega ühes taktis. (lk 71)
• Lõpuks ütles ema veel, et käristas katki ja põletas ära need osad pildist, kus olid "su mees polsevikkude metsalise märgiga rinnas ja su lang punaste tippudega lauguga otsaees just nagu mõni katkust märgitud, tapale saadetud kronu". Tema arvates oli hirmus teenida vabast tahtest metsalisi, aga minu pilti ta ei olnud hävitanud, sest mina olin eksitatu, isast valesti juhatatu ja abikaasa pimestatud. Ta oli pannud katki käristatud pildi, kus ma seisin üksi, Piibli vahele. (lk 96)
• [Šura isa:] "See on montaažiprobleem. Kuidas monteeritakse suurtesse masinatesse töötavateks osadeks niisuguseid, mile sügavaim olemus on masinavärgi, kõikide masinavärkide vastane. See oli tuntud probleem juba Prantsusmaal. Siin on tegemist vägivalla kui montaažimeetodiga. Nimetagem seda terroriks. Ja see on üsnagi toores tööriist." (lk 101)
• Siis ta [Šura isa] läks grammofoni juurde, pani plaadi mängima ja palus mind tantsima. Vaatasin Iljale otsa ja tema noogutas, ja nii ma pidin tõusma ja vana mehe käevangus saali keskpõrandale minema. Mu kohmakus pani mind hirmsasti häbenema, aga siis palus Šura endale partneriks Ilja ning pani pea lihtsalt ja võluvalt talle õlale. Me liikusime tango taktis mööda saalipõrandat ja parkett nagises ja üleskeeratavast grammofonist kõlas muremeelne muusika ja naised kõrvaltoas kurvastasid vaikides. (lk 102)
• Me ise tegime orbusid, seades teooria praktikast ettepoole, kollektiivist ja indiviidist ettepoole. Me tegime orbusid suurema hoolega kui vildikuid, samovare, trammirööpaid ja telliseid. (lk 124)
• "Teie, linnainimesed ja teoorianikerdajad, teie ei saa aru, teie käed verega ei määrdu, aga niisugune on sõjamehe töö, pask, veri ja soolejupid, olgu see tehtud siis mille nimel tahes," ütles Lavr ähvardavalt, aga vaikselt, nii et toas keegi ei kuuleks, ja pani mütsi pähe. (lk 126)
• Kõigil ei olnud kingi, kui nad uue elu poole marssima hakkasid, lühikeseks jäänud lahkmed laperdamas või püksiotsad maas järele lohisemas. Parginurgal võtsid nad laulu üles ja kadusid tänava varjulise külje sügavasse jahedusse. (lk 154)
• "Ei tohi iial olla surmkindel, et ei satu kerjama või vangimajja," ütlevad venelased. (lk 157)
• Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt lohutust ja rõõmu ja jõudu, ja kõik toimus siin ja praegu, ja selles ei olnud midagi teoreetilist ega suurt, meil oli maasikaid, piima ja suhkrut, meil oli rabarbrit, huulte mõru maik ja armastuse leek. (lk 161)
• Lavr ütles hästi vaikselt: "Kas sa ka tead, kelle poole meie relvad esimesena suunatud on? Kui tead, siis kohkud ära."

Ilja ütles: "Interventsionistide, kodanlaste, välismaiste sõjaväeüksuste poole."

Lavr naeris ja ütles: "Tööliste ja talupoegade poole. Nende poole, kelle eest sina Soome kodusõjas võitlesid. Oma tööliste ja oma talupoegade poole. Armetust rügamisest kurnatud streikivat töölist, põllumeest, kelle saak vägisi kuni viimase ivani ära võetakse. Neid olen mina relvaga sihtinud. Mitte kordagi kodanlast või välismaist sõdurit. Vene inimest. Sind," ütles Lavr Iljale osutades. "Sind, sinu naist, sinu peret." (lk 177)

• Ja vana palee varikatuse alt vaatab mind süngete kulmudega hiiglane ja ütleb: "See ei muutu kunagi. Selle linna alustoed löödi inimmuda sisse. Kui mind peab sellesse soosse talaks taguma, siis tõusku mu peale vähemasti midagi moodsat. Võtku mind oma teenriks valgustatud isevalitseja, tulgu Utopus ja keeraku roostes väravad lahti." (lk 181)
• Alles järgmise aasta alguses tuli Tolja minu jutule, viis mind paleest lumisesse parki ja sosistas seal, et Galkin istub kinni.

Kui küsisin, miks, kehitas Tolja õlgu ja ütles, et kes seda teab ja et mis ajast on inimese kinnipanekuks mingit põhjust tarvis. (lk 182)

• Sõprusest, seltsimehelikkusest ja rahvusest sai poomisnööri silmus inimese kaelal. (lk 183)
• Liteinõi. Tumedad, aja kaunistatud fassaadid, trepikojad, õuede räpased sillutised, kivist öökullid, väänlevad taimed, sambad, pragunenud pahtli imelised atlased. Salajased teed läbi kvartalite, päikese suudlused telliskivimüüridel, augud taevas majade sügavike kohal. (lk 210)
• Klara ütles talle ükskord, et naudingu needmine oli Tolstoi kõige suurem viga. Et inimene peab saama kogeda õndsust, et ta mõistaks, mis on inimestele ühine, ja ei tõstaks end teistest ülemale. Ja et ta oleks küllalt õnnelik säilitama seda, mis on säilitamist väärt, ega hävitaks vihas kõike vana. Et inimest ei tohtinud tirida ja piitsutada tuleva poole. (lk 213)
• Raha kohta ma poleks küsinud, mõtles Jelena, lükates tuule sasitud juukseid näolt tagasi. Ka mina ei ole sellea nii harjunud, et ei mäletaks, kuidas on ilma olla. Ma tahtsin teada, kuidas võib elada ilma rõõmu ja lootuseta.

"Vangla õpetab," ütles Galkin. "Vangla on kõige parem koht, kus teha uusi inimesi. Teist niisugust ei ole." (lk 217)

• Ei ole see kadunud, mis on silma alt ära pühitud. Viha oli ja jäi. Ja ehk seletas see puhastuste laineid, mis üksteise järel ühiskonnast üle käisid. Vanast ülemkihist oli lahti saadud. Ehk on varsti uue valitseva rahva kord kaduda. Nende kord, kes olid kihla vedanud valede hobuste peale. (lk 220)
• ... Ossip Aronovitš voolis punasest mullast inimese ja pani selle oja kaldale seisma, ja just siis, kui kuju oma uuest olemise vormist ja elust jahmununa käsi sirutas ja ojja astus, et vett juua, lõi Ossip Aronovitš teda kirvega, nii et oja vesi muutus mullast, mudast ja verest sogaseks. /---/ ja kui Klara tõstis pilgu vanainimese poole, helkis selle käes suur tera, ketassae moodi, naerev päike, värss mu valgust lööb - päev paistab jälle punaselt, meie ellu kuni lõpuni, põletav ketassaag, millel seisis "Terror".

Ja tõesti, ojast tõusis inimene, täiesti uus, kõva pealispinnaga, ja tal ei olnud üldse suud. (lk 223)

• [Henrik:] "Mina ei ole mesilasi kunagi eeskujulikuks pidanud. Kõik see kärgedega askeldamine. Kokku hoida või raisata on minu jaoks täiesti asjatu küsimus. Karud tulevad igal juhul, eks ole?" (lk 228)
• Klara murenes üheskoos oma ideaaliga. Suured mõtted, betoonseinad, koridorid. Neid võis maailma laiali paisata nii palju, kui jõudsid ja jaksasid. Aga rõõmutooja, hell ja siiras, lömastati. (lk 232)
• Tühi tulevik ilma ühegi suunaviidata andis inimesele ääretu julguse. (lk 243)