Tagasihoidlikkus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Kui tagasihoidlikkust hakatakse teadvustama, on sellega lõpp. ** Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista R...'
 
12. rida: 12. rida:
** Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Tšehhov]]. Suured "esimese järgu [[geenius]]ed" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
** Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Tšehhov]]. Suured "esimese järgu [[geenius]]ed" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
** [[Friedebert Tuglas]], "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat 1966, lk 122
** [[Friedebert Tuglas]], "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat 1966, lk 122

[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]

Redaktsioon: 8. september 2020, kell 01:40


  • Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus.
  • Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise, aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu?
  • Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav.
    • Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
    • Friedebert Tuglas, "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat 1966, lk 122