Eesti kirjandus

Tüüpiline eesti kirjanik on ikka veidi kavala ja natuke nagu vabandava näoga.

Eesti kirjandus on Eestis või eesti keeles kirjutatud kirjandus.

• Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama inimest. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
• Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud Plinius noorema kirju või Plutar­chose "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.
  • Marju Lepajõe, "Sõnakunst ja müra" Sirp, 07.06.2019

• Ma ei arva üldse, et kirjandusele ja kunstile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimulähedased inimesed, kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole eesti kirjandust, eesti keelt, eesti kultuuri, siis pole ka Eesti riiki ja kuskil mujal maailmas ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead, hästi makstud ametnikud, kes tahes. Kirjandus, kunst, kultuur, teadused – need on selles riigis kõik alarahastatud.
  • Ene Mihkelson, intervjuu: Jürgen Rooste. Ene Mihkelson: "Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!" Sirp, 21. oktoober 2010

• Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.
• Maailma mõistmiseks on vaja ilukirjandust. Kui me seda ei tõlgi, on meil raske mõista ka maailma. Seda enam et eesti kirjanike teostes pole laial maailmal kohta: nemad tegelevad mõne erandiga iseenda, oma lähiümbruse või Eesti oleviku või minevikuga. Paratamatult tekib tunne, et hakkame üha enam nukerdama kusagil oma kotisopis, juhtugu mujal mis tahes. Karta on, et praeguses maailmas ei ole see kuigi mõistlik.
  • Krista Kaer, "Üha hõredam pilt" Sirp, 3. mai 2019

• Eesti riik kulutab raha sellele, et teha eesti kirjandus mujal maailmas kättesaadavaks ja lasta seda tõlkida, aga asi on ju kahepoolne – kui meid ei huvita muu maailma kirjandus ega ajalugu ega niisugused tekstid, kus on mõttele ainet, siis miks pagana pärast peaks muud maailma huvitavama see, mida Eesti kirjutab? See kõik on ühe ja sama protsessi osa. Sellesama mõtteleviku, kirjanduse leviku, üldise huvi osa.
  • Krista Kaer (Tiina Kaalep, Vallo Kalvik, Krista Kaer: kui meie ei loe tõlkekirjandust, siis miks peaks muud maailma huvitama eesti kirjandus? Õhtuleht, 8. juuni 2019)

• Vaheajal tuli mu juure üks vanahärra, kelle nime ma ei tea, aga keda Lepik ilmsesti tundis. Ja see hakkas mind kohe ründama ja süüdistama. Kõigepealt, et ma kirjutan sellist vana prahti nagu "Põlev lipp". Ja siis üldse, et meie kirjanikud midagi ei tee selleks, et kirjandus leviks!
  • Karl Ristikivi, päevik 25.06.1961