Vastutus

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

• Vabadus on võimalus teha valikuid ning vabadus on vastutus. Kui sul on otsustamisruumi rohkem, siis iga sentimeeter, mis sa saad otsustamisruumi juurde, saad sa ka vastutust juurde. Ja see võibolla ongi see, miks osa inimesi tunneb end olles nii vaba kui võimalik, isegi pisut õnnetuna. Sest kui sul korraga läheb halvasti, siis sa oled selles ise süüdi. Aga kui su elu on pea äärmuseni reglementeeritud, siis on ka kehv tunne, aga siis on vähemalt keegi teine süüdi, näiteks siis on süüdi süsteem.
  • Ülle Madise, "Ülle Madise: me oleme praegu punktis, kus vabadus on löögi all" ERR/Plekktrumm, 24.11.2015 (intervjuu pärast õiguskantsleri ametisse astumist)

• Igaühel ongi võimalus hüljata valimistel vastutus ja teha salamisi pahandust. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel. Ühestainsast valijahäälest võib saada liblika tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada.
  • "Ülle Madise: kodanikuõilsuse võimalikkusest" ERR, 23.02.2019

• Kui su kätes on teise inimese elu, meelerahu, tulevik, on su kätes vastutus. Väga isiklik vastutus.
  • "Ülle Madise: ärgem leppigem teadliku headusest ja vabadusest loobumisega" ERR, 14.05.2019 ("Patarei vanglas näituseala "Kommunism on vangla" avamisel peetud kõne")

• Minu sügav veendumus on siiski, et vaba inimene on ühiskonnale alati palju kasulikum kui orjameelne. Vabadus tähendab ka vastutust. Muide, see tees käib ka võimu kohta — mida suurem on võim, seda suurem on ka vastutus. Kahju, et võimulolijad selle lihtsa tõe tihti unustavad.
  • Ene Ergma "Teadus ja vabadus" ERR, 06.02.2020

• Vabadus midagi öelda, toob endaga kaasa vastutuse nende samade sõnade eest [---]. Ma ei usu, et leidub kedagi, kes siiralt usuks, et maailm oleks parem, kui kõik võiksid kõike süüdimatult öelda ja teha.
  • Mats Volberg "Tühistamisest ja omakohtust" ERR, 11.08.2020

• Sõnavabadusest ja selle ebapopulaarsest kaksikvennast, sõnavastutusest räägitakse ühes ja teises kontekstis iga aastaga järjest enam. Kui aga nii edasi läheb, siis lõpuks jääbki sõnavabadusest alles ainult vabadus rääkida sõnavabadusest, väänates seda mõistet täpselt nõnda nagu endale parasviisi meeldib.
  • Kaupo Meiel, "Nalja mõistetakse vähem, kohut mõistetakse rohkem" ERR, 14. august 2020

• See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.

Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.

Enamik inimestest ei taha tunnistada oma vigu ja eksimusi, sest vahel on piinlik tehtu pärast, vahel kardame näida teistest kehvemad või rumalamad, vahel oleme põhjustanud kellelegi teisele tahtmatult (jah, vahel ka tahtlikult) midagi halba.

Me ei taha tunda halvasti, eriti siis kui oleme ise selle oma tegudega põhjustanud. Me kipume oma viltu läinud tegusid õigustama juba lapseeas ("Aga Juku ka …") ja ega täiskasvanuks saades asi paremaks lähe, kui, siis rafineeritumaks ja läbimõeldumaks.

Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.

Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.

• Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.

Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.

• Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest" ERR, 14.09.2020