Mari Järvelaid: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
Resümee puudub
 
 
* [[Vihkamine]] on mõistuse[[mõistus]]e tuumarelv.
* Koht, mille nõrkust[[nõrkus]]t ära saab kasutada, on [[aju]] kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu[[hirm]]u ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.
* [[Inimene|Inimesel]] on instinktidele ülemuslik [[mõtlemine]], kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile [[elu]] ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile[[religioon]]ile või ideoloogiale[[ideoloogia]]le andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu[[rõõm]]u ja heaolutunnet isegi siis, kui see [[usk]] või ideoloogia on teda hävitav.
* Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega, siis meie aju nõrk koht annab võimaluse fanatismiks ja fanaatiliseks vihkamiseks. Ideoloogia aitab inimesel sellisel juhul leida [[elu mõtetmõte]]t ja eesmärki. Uskudes midagi, kipume tõlgendama meist erinevat ähvardusena meie elule ja viljakusele. Julmimad teod [[inimkond|inimkonna]] [[ajalugu|ajaloos]] on enamasti tekkinud tülist religiooni, [[poliitika]] ja kultuuri[[kultuur]]i pärast.
* Kui mõtlemine küllastub vihkamisest, ei ole enam mingeid piiranguid vihatu hävitamiseks. Siinkohal pole abi inimmõistusest – see ei taga ratsionaalset käitumist. Kui vihkamist ja märterlust ülistav rühmitus või rahvas saab enda kätte mõjusad relvad, siis on kerge tulema soov neid käiku lasta.
* Rabav on see, kuidas inimesed kaotavad vihates võime vihatavale kaasa tunda. Vihkamine on vihatava kannatuste suhtes pime. See teeb võimalikuks ilma igasuguse halastuseta piinamise ja piirideta julmuse.
21 632

muudatust

Navigeerimismenüü