Arvo Alas

Arvo-Jürgen Alas (20. märts 1943 Tallinn – 18. september 2007) oli Eesti tõlkija ja diplomaat. Arvo Alas tõlkis eesti keelde Norra, Taani ja Islandi kirjandust, nt Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju" (1998), Grettir Ásmundripoja saaga (1982) ja Njálli saaga (2001) vanaislandi keelest jpm.

• Muide, ega diplomaatiline tegevus tõlkijategevusest nii kaugele jäägi. Mõlemad on ju seotud vahendamisega. Diplomaadid vahendavad riikide huve ja suhteid laiemas plaanis, samal ajal kui tõlkija vahendab kultuurisuhteid.
• Mulle meeldib süvenemine vanemasse kirjandusse ja käsikirjadesse. Olen palju tegelnud saagadega. Nüüd aga tahaksin tulla tagasi kaasaaegsema kirjanduse juurde, sest saagade kommenteerimine, nimeregistrite tegemine - olen joonistanud oma käega isegi Islandi kaardi, et neid nimesid kuidagi paika panna -, kõik see meenutab vahetevahel raamatupidaja tööd.
  • Arvo Alas toob Skandinaavia Eestisse. Intervjuu Rein Veidemannile. Postimees, 20. märts 2003

• Kuidas ka ei oleks, aga tänavusel Anderseni aastal näib kõige tähtsam olevat mitte kirjanik ise ja tema looming, vaid pigem uuendatud müüdi loomine temast kui kultusfiguurist, mille tegelik eesmärk on kasutada kirjaniku populaarsust äriotstarbel.
  • Hans Christian Andersen kui müüt ja Taani kaubamärk. Sirp, 25. november 2005

• Eesti rahvast on võõramaiste vägede ja valitsejate poolt aastasadu tapetud, röövitud, alistatud ja ahistatud. Sellepärast on meie rahvuslikus eneseteadvuses tekkinud lõhestatud identiteeditaju: ühest küljest enesehaletsus ja nukrus, et me elame geopoliitiliselt vales kohas, kus suurtel naabritel on meid eriti kerge jalge alla tallata, teiselt poolt aga kujutelm, et eestluse säilimine kogu selle lakkamatu mõnitamise käigus on juba iseenesest kangelastegu.
• Sellepärast püüame — vähemalt rahvalikust ajalookäsitusest ja loomulikust õiglustundest juhindudes — leida kroonikatest ikka ja jälle „helgemaid" kohti, kust selguks, et ka eestlastel on — eriti varasema ajaloo käigus — õnnestunud mõni vallutaja, röövel ja rüüstaja maha või vigaseks lüüa või vähemalt vangistada. Võtame suurejoonelisema näitena Sigtuna põletamise 1187. aastal, mille kohta me ju täpselt ei teagi, kas linna hävitajad olid eestlased või mitte.
• Saagade kirjanduslikus väärtuses ei kahtle praegu keegi, neid peetakse enamasti kroonikate ja kaasaegse romaani vaheliseks üleminekužanriks. Kuigi saagade anonüümsed kirjapanijad olid ilmselt haritud inimesed, on nende keel hea näide islandi tolleaegsest käibekeelest, mis erines Euroopas samal ajal levinud kõrgelennulisest rüütlite ja trubaduuride keelepruugist.
• Eestit puudutavaid tekstilõike on saagades suhteliselt palju, kuid need on enamasti lühikesed ja paljudesse eri lugudesse hajutatud. Võib-olla tasuks need ajaloolaste töö hõlbustamiseks kokku koguda ja avaldada eestikeelses tõlkes eraldi trükisena. Sinna juurde võiksid sobida katkendid ka teistest Eesti ajalooga seotud ürikutest — näiteks Saxo Grammaticuse „Gesta Danorumist". Kindlasti aitaks see kaasa viimistletuma pildi loomisele Eesti muinasajast ja tolleaegsetest suhetest naabritega. Kas just täpsemaks, aga igatahes täiuslikumaks muutuksid nii ajalooline kui ka kirjanduslik kujutelm eestlasest tuhat aastat tagasi.
  • Island! Saagad ja Eesti. Looming nr 2 1999