Catherine Merridale: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
(Defaultsort)
Resümee puudub
 
 
* [[Mungad]] ja õukonnakirjutajad, nõukogulaste [[propaganda|propagandistid]] ja [[Putin]]i lemmikõpikukoostajad - keegi neist ei näinud midagi iseäralikku [[idee]]s, et [[Venemaa]] võimukandjate käsul muudetakse terveid [[minevik]]u peatükke. (lk 20)
* [[Ivan Julm]]a nõuandjad kirjutasid väsimatult ümber vanu ürikuid — valitsejale omistati nii taevalik [[võim]] kui ka muinasjutuline sugupuu - ning nende järeltulijad seitsmeteistkümnendal sajandil tegid sama Romanovite dünastia esimeste tsaaride jaoks. Täiustatud [[retoorika]]st hoolimata soovisid [[bolševikud]] surnud [[kangelane|kangelaste]] panteoni õnnistust; ühtaegu kasutasid nad täiel määral ära [[Kreml]]i kui [[sümbol]]i kõik võimalused. Üksteisele järgnenud [[kriis]]ide tõttu sattusid inimesed nii kohutavasse olukorda, et olid valmis tervitama isegi kõige ebatõenäolisemat trooninõudlejat, kui see ainult vastas nostalgilisele või koguni muinasjutulisele [[ideaal]]ile. (lk 20-21)
* Samuti on see püha koht, mille ehitised[[ehitis]]ed märkisid kunagi [[Moskva]] kõige pühamaid paiku. Nende ümber kujunenud [[rituaal]]id - esialgu ülevad jumala-teenistused[[jumalateenistus]]ed, seejärel valitsejate kroonimised ja [[matus]]etalitused - olid algselt kavandatud religioosse ajatuse kehastusena. Ent kombetalitused muutusid ka [[pühak]]ute ajal. Ühest sugupõlvest[[sugupõlv]]est teise teisenes [[sõna]]de ning protsessioonide tähendus kardinaalselt. Isegi ehitised ei püsinud muutumatult, sest need võisid olla kõige reetlikumad [[tunnistaja]]d. Kui sein üle värviti või mõni [[palee]] ümberehitamiseks lammutati, jäeti mulje, nagu poleks selle varasemat inkarnatsiooni olnudki. Tuttavate palvete[[palve]]te kogum tuli tagasi, nagu ka [[ikoon]]e kandvate [[preester|preestrite]] ja kuldses rüüs õukondlaste rivi, kuid taust oli nii põhjalikult teisenenud, et see levitas täiesti uusi ideid ja (parema määratluse puudumisel) võlts[[mälestus]]i. Vägagi reaalsete ehitiste ainsaks minevikuks jäi see, mis on praegu. Just seda [[teadmine|teadmist]] kasutasid vapustaval viisil bolševikud, kes lammutasid 1929. aastal Kremli iidsed [[kloostrid]]. (lk 21)
* Iga [[arheoloog]] teab, et [[kultuur]]ist, eriti salatsevast, on võimalik palju teada saada, vaadeldes [[asi|asju]], mis selle ajal minema visatakse. (lk 22)
* 1950. aastal oli Nõukogude akadeemik P. V. Sõtin sunnitud [[Stalin]]i vananeva ksenofoobse [[pilk|pilgu]] all rõhutama, et [[Kreml]]i „planeering"planeering järgis puht vene arhitektuuriprintsiipe”[[arhitektuur]]iprintsiipe". Kui see mees saanuks reisida, oleks ringsõit Põhja-[[Itaalia]]s pannud teda teistsugust väljendit otsima. Kõikjal oleksid teda ümbritsenud Moskva Kremli inspiratsiooni[[inspiratsioon]]i lätted, alates [[Verona]] linna[[värav]]ate kalasabakujulistest müürisakmetest ja lõpetades [[Milano]] Castello Sforzescoga, rääkimata juba [[Bologna]] tellistest linna[[müür]]ist. Kremli [[ajalugu]] selle taassünni ajastul kätkeb endas palju rohkemat kui üllad vürstid ja visalt töötavad kohalikud [[oskustöölised]]. See juhatab Moskvast [[Must meri|Musta mere]] rannikule ja sealt edasi [[Euroopa]]sse, see näitab alles pooleldi [[mets]]as asuvat konarliku piirdega [[väljak]]ut ning hoonekogumit keset seda: mörti[[mört]]i, [[tellingud|tellinguid]] ja telliskive[[tellis]]kive. (lk 46)
* [[Täiskasvanu]]ks saava [[Ivan Julm]]a väljavaated olid nii nadid, et Euroopas ei leidunud ainsatki printsessi[[printsess]]i, kes tahtnuks temaga abielluda. (lk 74)
* Iga kord, kui mõni valitsejasoost noormees vajas naist, vallandus inetu rivaalitsemine ja vaen. Seda laadi [[konkurents]] sünnitas nii suuri lahkhelisid, et Moskva valitsejad olid lõpuks sunnitud oma õukonnaklannideõukonna[[klann]]ide vallalistest tütardest mööda vaatama ja pöörama pilgud pealinnast kaugemale. Ivan Julm, kes võttis endale rohkem naisi kui [[Henry VIII]], on ise selle näide. Endale kolmandat naist otsides - leidmata Euroopast ainsatki printsessi, kes oleks teda tahtnud - kasutas ta selleks ajaks juba vaat et normiks kujunenud kommet saata provintsidesse agente, kes pidid otsima terveid, kuid silmapaistmatuid neide. Nad toodi paleesse, kus neid küsitleti, uuriti ja ehmatati nad tõenäoliselt poolsurnuks. Seejärel saadeti nad niinimetatud pruuditutvustusel ükshaaval tsaari ette. Nõnda püsis lootus, et isevalitseja saab ükskõik missuguse väljavalitud neiuga terveid [[laps]]i, ühtaegu välistati võimalus, et mõni bojaariperekond saaks [[abielu]]st lubamatult suurt [[kasu]]. (lk 85)
* Makari kõige tähendusrikkamaks pärandiks võib vist pidada vanavene [[kroonika]]te kogumist, toimetamist ja ümberkirjutamist. Neid minevikuürikuid oli terve [[munk]]ade armee Venemaal juba sajandeid säilitanud ja kopeerinud. See oli Kremli esimene süstemaatiline katse [[ajalugu]] ümber kirjutada, mida saatis hämmastav edu. Moskva seati [[Kiievi-VenestVene]]st arenenud taevalikult õnnistatud riigi tippu. Selle ettevõtmise kaudu õhutas Makari ka islamivastaseid[[islam]]ivastaseid eelarvamusi, taunides eriti [[mongolid|mongoleid]] ja nende järglasi [[tatarlased|tatarlasi]]. See oli riuklik sepitsus, sest tsaari teenis ka tatari vürste ning abielud stepihõimudega olid nii tavapärased, et ainult vähesed ülikud võisid ennast pidada puhta kristliku [[veri|vere]] kandjaks. Makari aga soovis uut [[ristisõda]] - vähemalt selle õigeusklikku varianti. (lk 86)
* Isaac Massa järgi olevat Godunov oma kroonimistõotuses lubanud hoiduda Moskvas [[viis]] aastat verevalamisest; küüniline [[hollandlane]] nentis, et seda vannet täites ei valanudki Godunov oma vastaste [[veri|verd]], vaid hoopis kägistas ja uputas nad või saatis sunniviisil kloostrisse. (lk 110)
* Kaheksateistkümnendat sajandit Venemaal on kirjeldatud kui imiteerimise ja õppimise aega. Kui Moskoovia [[riik]] oli [[puu]], siis [[Peeter I|Peetri]] eesmärk oli [[pookimine|pookida]] sellele täiesti uus haru, säilitades elujõulise pookealuse, kuid muutes võra viljakamaks ja usutavasti ka veetlevamaks. See uus puu puhkes õide [[Katariina II|Katariina]] ajal, kuid sellegipoolest oli tegemist eksperimentaalhübriidiga. Vene [[identiteet|identiteedi]] küsimus oli keeruline ning järgnenud [[rahvusriik|rahvusriigi]] ajastul muutsid [[autokraatia]] edu, iseäranis valduste [[imperialism|imperialistlik]] laienemine, olukorra veelgi keerulisemaks. (lk 175)
* [[Maailm]] lõõmas, Venemaa [[patrioodid]] killunesid. Mõnda innustas [[Napoleon]]i nägemus uuest korrastatud valitsemisviisist, kuid paljud vastastasid Vene riigi tarmukuse allakäigule, mis oli haaranud suure osa korsiklase võimu all olevast Euroopast[[Euroopa]]st. Ilmselt häiris viimaseid [[fakt|tõsiasi]], et Venemaa [[õukondlased]] kirjutasid, flirtisid[[flirt]]isid ja kurtsid ikka veel [[prantsuse keel]]es; puudus tõeline [[vene kirjandus]], samuti rahvuslik kõrgkultuur. Siiski oli Venemaa võimas riik ning patrioodid asusid ülistama selle [[voorus]]i. Nad leidsid, et isevalitsus ongi nende riigi ajaloolise suuruse mõõdupuu. Tugev riik olevat mõnes mõttes koguni [[vene kultuurikultuur]]i suurim saavutus, ehkki ka [[õigeusk]] ei jäänud sellest kuigi kaugele maha. (lk 181)
* Kui [[Peterburi]] hakkas hingama Euroopa tööstusrevolutsiooni[[tööstusrevolutsioon]]i aniliinihõngu[[aniliin]]ihõngu, esindas Moskva endist Venemaad. Peeter Suure reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes [[nostalgia]] paljude arvates kaotatud slaavi eheduse[[ehedus]]e järele. Moskva salongides[[salong]]ides ja üha sagedamini ka [[raamatukogu]]des rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse mineviku[[minevik]]u kui ühtaegu uue [[Bütsants]]i, kolmanda [[Rooma]] ja püha impeeriumi[[impeerium]]i loo. (lk 203)
* Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt[[välismaa]]lt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi[[Antisemitism]]i vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas [[Aleksander III]] vend, suurvürst Sergei AleksandroviteAleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks [[juudid|juutidest]]. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas [[politsei]] kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja. (lk 217)
* Paberil[[Paber]]il - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride[[visionäär]]ide [[valitsus]] ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikudloov[[kunstnik]]ud appi tulema. Kunstimaailma [[optimistid]] olid 1917. aastal juubeldanud, nähes [[revolutsioon]]is oma ammuste fantaasiate[[fantaasia]]te täitumise ja inimeste [[elu]] ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus [[metseen]] on südames vanameelne, et [[Lenin]]i [[unistus]]ed olid roostes ega pürginud [[täht]]ede poole. Kosmoselaevad[[Kosmoselaev]]ad ja [[kubism|kubistide]] maalid[[maal]]id polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas [[buss]]is sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele [[tee]]le. (lk 249-250)
 
 
{{Vikipeedia}}
 
{{DEFAULTSORTJÄRJESTA:Merridale, Catherine}}
[[Kategooria:Suurbritannia ajaloolased]]
35 800

muudatust

Navigeerimismenüü