Rusikas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{toimeta}} * Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur...' |
Resümee puudub |
||
3. rida: | 3. rida: | ||
* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult käsi laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma [[ |
* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult käsi laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset [[valgus]]t, mis ei lagune [[värv]]ideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks. |
||
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312 |
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312 |
||
15. rida: | 15. rida: | ||
<poem> |
<poem> |
||
Mis on me [[hing]]? [[Jää]]d lööme [[labidas|labidaga]] |
Mis on me [[hing]]? [[Jää]]d lööme [[labidas|labidaga]] |
||
ja |
ja [[kang]]iga … ja rusikaga rinda |
||
Meil tuleb [[kevad]] kinni nabida ja |
Meil tuleb [[kevad]] kinni nabida ja |
||
maksta ükstakõik kui kõrget [[hind]]a |
maksta ükstakõik kui kõrget [[hind]]a |
||
24. rida: | 24. rida: | ||
<poem> |
<poem> |
||
[[Aju]]des mustad [[kaan]]id, |
[[Aju]]des mustad [[kaan]]id, |
||
[[silm]]is neuralgia rusikad. |
|||
Hüvasti, õilsad [[plaan]]id – |
Hüvasti, õilsad [[plaan]]id – |
||
[[naine]], [[kiiktool]] ja [[lusikas|hõbelusikad]]! |
[[naine]], [[kiiktool]] ja [[lusikas|hõbelusikad]]! |
Redaktsioon: 3. oktoober 2020, kell 20:39
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
- Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
- Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
- Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.
- Elias Canetti "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983), lk 5
- Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, 1. ptk
Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda
- Kristiina Ehin, "Teatrisse ja tagasi" luulekogust "Janu on kõikidel üks" ("Luulesalv" Sirp, 27.03.2020)
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid –
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
- Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 2
Vanasõnad
- Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas.
- * Rumal käsib rusikaga, tark sunnib sõnaga.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Kirjandus
- Silver Aniko, "Rusikad"