Rusikas: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{toimeta}} * Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur...'
 
Resümee puudub
3. rida: 3. rida:




* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult käsi laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma [[rusikas|rusikad]] taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset [[valgus]]t, mis ei lagune [[värv]]ideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.
* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult käsi laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset [[valgus]]t, mis ei lagune [[värv]]ideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312


15. rida: 15. rida:
<poem>
<poem>
Mis on me [[hing]]? [[Jää]]d lööme [[labidas|labidaga]]
Mis on me [[hing]]? [[Jää]]d lööme [[labidas|labidaga]]
ja kangiga … ja [[rusikas|rusikaga]] rinda
ja [[kang]]iga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb [[kevad]] kinni nabida ja
Meil tuleb [[kevad]] kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget [[hind]]a
maksta ükstakõik kui kõrget [[hind]]a
24. rida: 24. rida:
<poem>
<poem>
[[Aju]]des mustad [[kaan]]id,
[[Aju]]des mustad [[kaan]]id,
silmis neuralgia rusikad.
[[silm]]is neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad [[plaan]]id –
Hüvasti, õilsad [[plaan]]id –
[[naine]], [[kiiktool]] ja [[lusikas|hõbelusikad]]!
[[naine]], [[kiiktool]] ja [[lusikas|hõbelusikad]]!

Redaktsioon: 3. oktoober 2020, kell 20:39



  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.
  • Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.


Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda


Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

  • Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 2


Vanasõnad

Kirjandus

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel