Huuled: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
142. rida: 142. rida:
==Välislingid==
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]

Redaktsioon: 11. oktoober 2020, kell 23:59



Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.


 
Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!


Tema silmad - tuvid vete keskel -
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.


  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.


  • Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
    • Eduard Bornhöhe, "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk


  • Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.


Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.


Tahaks tänu laulda
maale hallile,
vajutada huuled
käele kallile.


Kuid vastajal on niisked silmad:
"Kas mäletad veel kevadet,
kui Toomelt siniselged ilmad
tõid sulisevat sulavett...?
Kui juunituule sametsõõmus
all luhal hällis kastehein,
ja olid päikesest ja rõõmust
mu huuled punased kui vein...?


Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.

Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.

  • Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48


Ut pictura... Huuli, mis põimuma määratud,
pilke, märke, päevi praeguseks kadunuid
püüan ma koondada siia kui ümberpööratud
teleskoobi vaateväljale — hääletuid,
liikumatuid, kuid elavaid.


ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk



Tuul tõstis ta punase salli,
see loitis kui tulehaav.

Tagasi, tüdruk, kuuled,
meile majadest kisati.
Ta kuumad ja kurvad huuled
veriseks visati.


Segan suhkrut malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
Enam iial ma ei tee.

Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
Lausa keisrite palee.


Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel