Friedrich Robert Faehlmann: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 17. oktoober 2020, kell 12:15

Friedrich Robert Faehlmann (ka Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli Eesti kirjamees ja arst.

Küll on mõnigi talv ju puhunud üle ta haua,
ikka mu tuvike veel armas ja kallis mul on.
Ikka mu süda veel naerab, kui tuletab piibuke meelde
mõnda kadunud head – kadunud? igavest head.

"Piibu jutt"

Miks on paha nii palju ja head nii vähe siin ilmas?
Silmad lahti sa tee, küll sa ju tunned siis, miks.
Paha on tilluke ikka, kui ilmale sünnib. Ta ruttu
kasvab, sest hooletus tal hoidjaks ja toitjaks ju on.

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.

"Järvamaa vanamehe õpetused"

Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"
- "Koit ja Hämarik"

Välislingid

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 '''Friedrich Robert Faehlmann''' (ka Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli Eesti kirjamees ja arst.
+<poem>
-*
- Küll on mõnigi [[talv]] ju puhunud üle ta haua,
+Küll on mõnigi [[talv]] ju puhunud üle ta haua,
- ikka mu tuvike veel armas ja kallis mul on.
+ikka mu tuvike veel armas ja kallis mul on.
- Ikka mu süda veel naerab, kui tuletab [[piip|piibuke]] meelde
+Ikka mu süda veel naerab, kui tuletab [[piip|piibuke]] meelde
- mõnda kadunud head – kadunud? igavest head.
+mõnda kadunud head – kadunud? igavest head.
+</poem>
-** "Piibu jutt"
+* "Piibu jutt"
-*
- Miks on [[paha]] nii palju ja head nii vähe siin ilmas?
- Silmad lahti sa tee, küll sa ju tunned siis, miks.
- Paha on tilluke ikka, kui ilmale sünnib. Ta ruttu
- kasvab, sest hooletus tal hoidjaks ja toitjaks ju on.
+<poem>
-*
+Miks on [[paha]] nii palju ja head nii vähe siin ilmas?
- Ükskord oli üks [[mees]]. Ta sündis, kosis ja suri.
+Silmad lahti sa tee, küll sa ju tunned siis, miks.
- Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.
+Paha on tilluke ikka, kui ilmale sünnib. Ta ruttu
-** "Järvamaa vanamehe õpetused"
+kasvab, sest hooletus tal hoidjaks ja toitjaks ju on.
+</poem>
-* Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja [[ööbik]]ud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"
+<poem>
+Ükskord oli üks [[mees]]. Ta sündis, kosis ja suri.
+Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.
+</poem>
+* "Järvamaa vanamehe õpetused"
+* Ainult [[üks]] kord [[aasta]]s nelja [[nädal]]a kestel saavad mõlemad süda[[öö]] ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva [[päike]]se armsama kätte, järgneb sellele [[käepigistus]] ja [[suudlus]], ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena [[taevas|taevalt]], kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise [[pidu]]ks nurmed kõige kaunimate [[lill]]edega ja [[ööbik]]ud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"
 ** "Koit ja Hämarik"