Lohe

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Paolo Uccello

Lohe ehk draakon on müütiline loom, keda tuntakse paljudes traditsioonides üle maailma.

• Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega. Draakon aga... ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon!
  • Kong Fuzi, tsiteeritud Linnart Mälli eessõnas "Daodejingi" tõlkele. Tallinn: Perioodika, 1979 Loomingu Raamatukogu nr 27

Siis ilmus taevasse aga ka teine tunnustäht:
suur tulipunane lohe —
seitse pead ja kümme sarve, seitse krooni peas;
saba pühkis minema kolmandiku taeva tähtedest
ja paiskas maa peale.
Lohe asutas end Naise ette, kes oli sünnitamas,
et laps — niipea kui ta on sündinud — ära süüa.

• Johannese ilmutuse raamat, 12:3-4, tõlkinud Vello Salo

Taevas süttis sõda:
Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega.
Ka Lohe ja tema inglid sõdisid,
ent ei saanud võimust.
Neile ei olnud enam aset taevas
ja nad heideti välja —
see suur Lohe,
see muistne madu,
keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks,
kes eksitab kogu ilmamaad —
too heideti maa peale
ja ta inglid koos temaga.

• Johannese ilmutus, 12:7-9, tõlkinud Vello Salo

• Kui ta oli jalule tõusnud, kerkis tema soomuseline, ogadest kroonitud ja kolme keelega pea purunenud tornist kõrgemale, küünistega esikäpad toetumas linnarusudele. Lohe soomused olid hallikasmustad ning päevavalgus peegeldus neilt otsekui kivitükkidelt. Ta oli lahja nagu hagijas ning suur nagu mägi. Ged vahtis teda aukartusega. Mitte ükski laul ega muistend ei oleks saanud inimmeelt sääraseks vaatepildiks ette valmistada.
  • Ursula Le Guin, "Meremaa võlur". Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Kunst, 1994, lk 77

• "Te ei saa aru!" röökis turist [Kakslill], et teda üle tiivalöökide hirmsa kohina kuulda oleks. "Kogu elu olen ma tahtnud lohet näha!"

"Kas seestpoolt?" karjus Rincewind. "Pidage lõuad ja ratsutage!" (lk 109)

• [Greicha Esimene:] "Nojah, vaata, asjalugu on selline, et lohed pole kunagi eksisteerinud nii, nagu mõistad eksistentsi sina /---/ Mõistagi räägin ma õigest lohest, draconis nobilis'est; soolohe, draconis vulgaris, on alaväärtuslik olend ja pole väärt, et temast kõnelda. T õ e l i n e lohe on jälle vaimselt nii täiuslik olend, et suudab selles maailmas kuju võtta ainult siis, kui teda kutsub välja hästi arenenud fantaasia." (lk 129)
• Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Tallinn: Varrak, 1997

Vaid siin ja nüüd ja igavesti kohe
on vaja välja karjuda orkaan.
Mu isepäine roheline lohe
ei küsi eales, kas ma olla saan

truu sõbraga mererannas -
tuldpurskava lohega pimedas öös.

• Juhan Viiding, "Tuldpurskava lohega pimedas öös - truu sõbraga mererannas". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Tallinn: Tuum, 1998, lk 336

Kirjandus

• Karl Ristikivi, "Lohe hambad".
• Jevgeni Švarts, "Draakon". Tõlkinud Karin Ruus. Tallinn: Perioodika, 1965, Loomingu Raamatukogu nr 28
• Anne McCaffrey, "Lohelend". Tõlkinud Liisi Ojamaa. Varrak, 1999
• Anne McCaffrey, "Lohelaul". Tõlkinud Liisi Ojamaa. Varrak, 2001
• Khaled Hosseini, "Lohejooksja". Tõlkinud Helje Heinoja. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008