Marmor: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Marmor''' (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud pehme, hästi tahutav moondekivim. <poem> Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta u...'
 
Resümee puudub
7. rida: 7. rida:
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose [[marmor]]ist taotud;
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,
pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,
[[juuksed|juust]], mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
[[juuksed|juust]], mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
17. rida: 17. rida:




* Marmor on külma ilmaga kohtamisele tulnud naise jahe põsk.
* Marmor on külma [[ilm]]aga kohtamisele tulnud [[naine|naise]] jahe põsk.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974




* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu [[marmor]]ist naisekuju, kelle [[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele [[enamus]] pidevalt ajujahti peab.
* [[Ilu]], [[vabadus]] - need on nagu marmorist naisekuju, kelle [[jalg]]e ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne [[pilv]], mille juurde viib ainult kogu [[hing]]e põletav, kogu elu laastav [[unistus]]. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte ][[enamus]e eest, kes on [[rumalus|rumal]], juhm ja alati eksiteel. Kindel [[teooria]], mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele enamus] pidevalt ajujahti peab.
** [[Marina Tsvetajeva]], kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud [[Mirjam Lepikult]]. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72
** [[Marina Tsvetajeva]], kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud [[Mirjam Lepikult]]. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72




* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust.
* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: [[rõõm]]u, kurbtust.
:Marmor, gips ja savi on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“.
:Marmor, [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. [[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, [[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".
** [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teoksed_I/%C3%84%C3%A4rm%C3%A4rkused Äärmärkused], "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921
** [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teoksed_I/%C3%84%C3%A4rm%C3%A4rkused Äärmärkused], "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921




* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee [[marmor]]ist raidkujusid ega tükelda [[liha]].
* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee marmorist raidkujusid ega tükelda [[liha]].
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191


36. rida: 36. rida:


<poem>
<poem>
Kuu sinivingus valge marmor ujub
[[Kuu]] sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
kui kiirgav [[lumi]] põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
[[Küpress]]e tardund ladvus [[öökull]] huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
täht mõni tulisilm [[öö]] [[kuristik|taarnais]] tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
külm [[udu]] piki kivisambaid sujub.
</poem>
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Haud" kogust "Palavik" (1934)
* [[Heiti Talvik]], "Haud" kogust "Palavik" (1934)
49. rida: 49. rida:
<poem>
<poem>
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haigus-eod –
paar pudelit [[rumm]]i ja haigus-eod –
poeesia marmorist lauba
[[luule|poeesia]] marmorist lauba
me anname pealekauba.
me anname pealekauba.
</poem>
</poem>
70. rida: 70. rida:




* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et [[marmor]]pingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes [[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81






* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest [[marmor]]ist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]
* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]
:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust [[rõõm]]u ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74
* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74



Redaktsioon: 4. november 2020, kell 15:13

Marmor (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud pehme, hästi tahutav moondekivim.


Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.



  • Ilu, vabadus - need on nagu marmorist naisekuju, kelle jalge ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne pilv, mille juurde viib ainult kogu hinge põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte ][[enamus]e eest, kes on rumal, juhm ja alati eksiteel. Kindel teooria, mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele enamus] pidevalt ajujahti peab.
    • Marina Tsvetajeva, kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72


  • Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust.
Marmor, gips ja savi on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".


  • Et inimene ja loom on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et ahvil on käed, huvitab filosoofi hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega viiulit, ei tee marmorist raidkujusid ega tükelda liha.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191


Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.


Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haigus-eod –
poeesia marmorist lauba
me anname pealekauba.

  • Betti Alver, "Hulkuv laev" [1935], kogus "Tähetund" Tallinn 1966


"Me valguse varjutas ära
akent ahistav majamüür,
me tuba on praegu nii pime..."
"Alabaster!
Marmor!
Porfüür!"

  • Betti Alver, "Juveel". Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 501



  • Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
  • Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81


  • Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]
"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74


Kirjandus

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel