Vale

Vale on teadlik tõsiasjade moonutamine, vale rääkimine või valede andmete esitamine.

• Isegi kui inimesed räägivad asju, mid ei too neile mingit kasu, siis ei tule sellest veel sugugi järeldada, et nad ei valeta; sest leidub inimesi, kes valetavad lihtsalt valetamise pärast.
  • Blaise Pascal, "Mõtted", 108/742. Tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum 1998, lk 72

• Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
  • Hiihnhmide arutlus Jonathan Swifti raamatus "Gulliveri reisid" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

• Kõige usutavamalt valetab see, kes tõde ainult võltsib ega pea ise tervet valet välja mõtlema; iga inimese puhul jätab ta kõrvale erineva tüki tõde ning asendab erineva valega.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 6

• Kui sul on valida ainult vale ja häbematuse vahel, siis vali häbematus; kui aga tuleb valida vale ning julmuse vahel, siis vali vale.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007

• Vale jääb valeks, kuigi ta sünnib nagu tõde.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 1977 nr 48

• Vale seadus:

Ükskõik kui sageli valet valeks ei näidata, on mingi protsent inimesi, kes seda ikka tõeks peavad.

• • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen 1999, lk 96

• Zooni hõimu vaenlasi ärritas alati kõige rohkem mitte lihtsalt nende ausus, mis oli vihastamisväärselt kõikehõlmav, vaid ka nende täielik otsekohesus mis tahes teema käsitlemisel. Zoonid ei olnud iial midagi kuulnud eufemismidest ega oleks aru saanud, mida niisuguse asjaga peale hakata, kui see neil olemas oleks olnud - peale selle, et nad oleksid seda kahtlemata nimetanud "kenaks viisiks midagi vastikut öelda". /---/ On oluline mõista, et kuna suurem osa zoonidest valetada ei oska, tunnevad nad suurt austust iga zooni vastu, kes suudab väita, et maailm on midagi muud, kui ta tegelikult on, ning Valetaja positsioon hõimus on ülimalt auväärne. /---/ Teised rassid panevad seda kõike väga pahaks. Neile tundub, et zoonid oleksid võinud tarvitusele võtta mõne sobilikuma tiitli, nagu näiteks "diplomaat" või "suhtekorraldaja".
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999, lk 92

• Valetad inimestele korra, ja kui sul seda valet enam vaja ei lähe, annad neile uue ning ütled, et nad teevad tarkuse teel edusamme. Siis hakkavad nad sinu üle naermise asemel sind veel enam uskuma, lootes, et kõigi nende valede südames leiavad nad tõe. Ja vähehaaval võtavad nad vastu vastuvõtmatu. Hämmastav.
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 118

• Valed on nagu lapsed: nendega tuleb palju vaeva näha, kuid nad on seda väärt, sest nendest sõltub tulevik.
  • Dr. Gregory House telesarjas "Dr House", 4. hooaja 10. osa "It's a Wonderful Lie" (2008)

• Seadusega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
  • Kai Härmand, "Justiitsministeeriumi asekantsler: sõnavabadus kehtib ka valele" ERR, 15.08.2020

• Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.
  • Hans Väre, "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool" ERR, 15.06.2020; tsitaat vihjab filmist "Viimne reliikvia" tuntud repliigile "Meie reliikvia on vabadus!".

• Õigupoolest on kogu Õnnepalu piht ja palve kirjas juba "Valede kataloogis" (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka piiblit või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. "Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed." Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et Jeesus sündis neitsist ja ärkas laibast ellu, läks taevasse ihulikul kujul? "Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse alla seada." Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja poliitika niikuinii.

Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. "Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus."

• Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast "Valede kataloogi" ilmumist ei Tallinna ega Pariisi väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja "õigeks" tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).
• Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab.
  • Vilja Kiisler, "Päevavarga palverännak" Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: Tõnu Õnnepalu. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.

Vanasõnad

• Ega vale vaka alla jää.
• Kas oled mind näinud sõitmas selle valge hobusega, kelle ma vale eest saanud?
• Kes palju kõneleb, palju võltsib (valetab).
• Kes palju lobiseb, palju valetab.
• Kes valetab, see varastab.
• Kiri ei valeta, kirjategijad valetavad.
• Kuulmas tõsi, nägemas vale.
• Näputäis tõtt parem kui sületäis valet.
• Tõsi kui vesi, vale kui vasikarokk.
• Tõsi kuulaja, vale nägija.
• Tõsi tõeks, vale valeks.
• Vale kuradi peapadi.
• Vale on jutu jätkuks.
• Valega valet õiendatakse, valet ikka suurendatakse.
• Valekeel ajab maailma põlema.
• Valel lühikesed jalad (jäljed).
• Valelik teeb rohkem keelega kui meelega.
• Valetab, et kõrvad suitsevad (tuli taga).
• Valetaja pea suitseb.
• Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929