Hall

Hall on musta ja valge vahepealne, neutraalne või akromaatiline värvus.

• Hallid juuksed on ilus kroon,

mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.

• Õpetussõnad, peatükk 16, salm 31

Hall vanake sealt lahkub, kus tal ammu
on mõeldud lõpetada oma iga
...
ja jõuab Rooma, seirates üht sihti,
et näha saaks kord kujutustki sellest,
kellega kohtumist on taevas loota

• Francesco Petrarca "Sonett XVI", tõlkinud Ain Kaalep ("Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 34-35)

• Enam kui kümmekond aastat tagasi, kui Eestis isesugune kahvatanud sentimentaalsus noorte loomise katsetes hakkas ilmuma.

Sentimentaalsed kujutused, väsinud, kurvas kujus. Katsuti lootusetust, võimetust, seespidist rõhuvust kehastada. Hall taevas, hall loodus, hall sügise, hall igavus, tühjus, õudsus. Sõnadest kaugemale, objektideni, läbilööva mõtteni ei saadud.

Oli kui hall kool, väsinud stiil maksma saanud.

Mis kui „Eesti väsimus“ viimaks trehvava sõnana välja lõi.

Kes ei tunneks Eesti väsimust. Ei teaks, mis see on.

• • Juhan Liiv, "Äärmärkused" ("Kogutud teoksed" I)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

• Ernst Enno, "Rändaja õhtulaul"

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

• Gustav Suits, "Sügise laul", G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 102

• Maailm ei ole must ja valge. Pigem on see must ja hall.
  • Graham Greene, London Observer (2. jaanuar 1983)

• "Ma ei näe enda lapseelus kindlasti enam kunagi midagi toredat," ütles Anna lüpsipingil istudes ja hakkas nutma. "Ei, sest siin, Myras on kõik päevad niisama hallid kui hiired laudas," kostis Mattias.
• "Ega mu lapseelu kaua kesta," arvas Anna. "Kartuli ja silgusoolvee peal ma talveni küll ei ela." "Sa pead siiski talveni elama," ütles Mattias. Talvel saad sa kooli minna, ja siis pole päevad enam nii hallid kui laudahiired."
  • Astrid Lindgren, "Päevanurme" samanimelisest kunstmuinasjuttude kogumikust

• Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed. Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varajastes lapsemälestustes on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 162

Vanasõnad

• Hall pea kisub haua poole.
• Vanal õigus (kohus) koolda, hallil tarvis hauda minna.
• Halli pead austa, kulupead kummarda!