Veeuputus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 13. detsember 2020, kell 18:53

Veeuputus on eriti suuremastaabiline, sageli letaalsete tagajärgedega veeavarii. Tuntud kirjanduslikud kajastused veeuputustest on näiteks piiblis ja A. A. Milne'i raamatus "Karupoeg Puhh".

Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)
- Marilynne Robinson, "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007

Kui siis akna poolt sööstab teine vihmakeel, mis esimesega ühineb, kui mänguasjad kitsal veekeelel aegamisi akna alla ujuvad, siis on hea piiblist järele vaadata, kas tõesti anti tõotus enam mitte veeuputust saata. Anti küll; võib süüdata järgmise küünla, järgmise sigareti, võib jälle kaarte segada, jälle viskit kallata, jätta end vihma trummeldamise, tuule ulgumise, kudumisvarraste klõbina hoolde. Tõotus anti.
- Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6, lk 37

Oleme ilmselt ainsad
allesjäänud, selles udus, mis on
kerkinud kõikjale, ja ka
nendes metsades
...
küllap ujuvad kalad
sügaval meie all metsas
nagu linnud puult puule
ja miili kaugusel
on linn, avar ja vaikne,
kadunud, kaugel mere põhjas.

Margaret Atwood, "Pärast veeuputust, meie", rmt: "Moondatute laulud", tlk Ene-Reet Soovik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 14

Kirjandus

Tove Jansson, "Väikesed trollid ja suur veeuputus" (1945), eesti keeles 2019

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Veeuputus''' on eriti suuremastaabiline, sageli letaalsete tagajärgedega veeavarii. Tuntud kirjanduslikud kajastused veeuputustest on näiteks [[Piibel|piiblis]] ja [[A. A. Milne]]'i raamatus "[[Karupoeg Puhh]]".
-* Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas [[Ararat]]. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et [[Noa]] naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)
+* Kui [[inimene]] vee peal ära eksib, on iga küngas [[Ararat]]. Ja all kuhjub alati [[minevik]], mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et [[Noa]] naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja [[vesi]] palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)
 ** [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007
@@ 10. rida: / 10. rida: @@
 <poem>
 Oleme ilmselt ainsad
-allesjäänud, selles udus, mis on
+allesjäänud, selles [[udu]]s, mis on
 kerkinud kõikjale, ja ka
-nendes metsades
+nendes [[mets]]ades
 ...
-küllap ujuvad kalad
+küllap ujuvad [[kala]]d
 sügaval meie all metsas
-nagu linnud puult puule
+nagu [[linnud]] puult [[puu]]le
 ja miili kaugusel
-on linn, avar ja vaikne,
+on [[linn]], avar ja vaikne,
 kadunud, kaugel mere põhjas.
 </poem>