Roland Barthes: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 13. detsember 2020, kell 19:11

Roland Barthes (12. november 1915 – 25. märts 1980) oli prantsuse kirjanduskriitik, kirjandus- ja sotsiaalteoreetik ning semiootik.

Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline kriitika pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori surm.
- Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak, 2002, lk 125

Redaktsioon: 13. detsember 2020, kell 19:08 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 976 muudatust Uus lehekülg: ''''Roland Barthes''' (12. november 1915 – 25. märts 1980) oli prantsuse kirjanduskriitik, kirjandus- ja sotsiaalteoreetik ning semiootik. * Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu...'		Redaktsioon: 13. detsember 2020, kell 19:11 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 358 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
2. rida:		2. rida:


	* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: [[tekst]] koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks [[paik]], kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte [[autor]], nagu siiani on arvatud, vaid [[lugeja]]: lugeja on see [[ruum]], kus liituvad kõik [[tsitaat\|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole ~~kirjanduses~~ teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd\|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].		* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: [[tekst]] koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks [[paik]], kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte [[autor]], nagu siiani on arvatud, vaid [[lugeja]]: lugeja on see [[ruum]], kus liituvad kõik [[tsitaat\|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, [[elulugu\|eluloo]] ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole [[kirjandus]]es teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd\|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].
	** Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud [[Marek Tamm]]. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak, 2002, lk 125		** Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud [[Marek Tamm]]. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak, 2002, lk 125