Kuningas

Kuningas Louis XIV, kujutatuna keiser Aleksander Suurena. Tundmatu prantsuse kunstniku maal

Kuningas on tänapäeval monarhistliku korraga riikide riigipea. Nüüdisajal omavad kuningad sageli vaid esindusfunktsiooni ning sümboolset võimu. Reeglina on kuningatiitel sünnijärgne, harvemini on kuningas valitav.

Isegi mõttes ära sajata kuningat,
ja oma magamiskambris ära sajata rikast,
sest taeva lind viib hääle välja
ja tiivuline teatab loost!

• Koguja raamat, peatükk 10, salm 20

[Polonius:] Arutada,
mu kõrge kuningas ja auväärt emand,
mis olgu majesteet ja mis on kohus,
miks päev on päev, öö - öö, ning aeg on aeg,
on päeva, ööd ning aega raisata.

• William Shakespeare, "Hamlet", II vaatus, II stseen

Kui, väiksed vürstid, teil on mõni tüli vaid,
siis kutsub ainult juhm teist appi kuningaid.
Ei maksa iialgi toeks tuua nende piiki,
neid sisse lasta oma riiki.

• Jean de La Fontaine, "Aednik ja tema härra". Tõlkinud Ain Kaalep. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 289-290

• Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap

• [David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
• Siis tuli tal jälle meelde, kuidas kuningas Saul oli oma kandlemängijat piigiga visanud, aga Issand tõukas vastu ta kätt, nii et piik ei tabanud. Või oli see ainult Issanda ingel? Niisamuti oli nüüd juhtunud temaga. Oli alati hädaohtlik mängida kõrgete isandate ees, ka siis, kui ei ihaldanud ta kuningriiki. Võis leiduda keegi teine, kes seda ihaldas — ja kes küsis sel puhul ühe lihtsa kandlemängija elust! (lk 198)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

Hoidu kuningat kiitmast,
ta maksab su kiituse kinni:
kuldrõnga saad ninna
ja näkku paar ärevat vinni,
kui märkad, et sõbrad
tundes su langusest leina,
sind vahivad viltu
või kohtlevad hoovilakeina.

• Kersti Merilaas, "Bellmani laulud" (1980)

ÜKS KUNINGAS OLI KORD MAATA
ja krooni ei olnud tal
nii elas see kuningas väike
suure sinise taeva all

nii elas see kuningas väike
ja kurvaks sai tema meel
et teistel on maad ja kroonid
ja temal ei ole veel

läks kuningas targa juurde
kust saada krooni ja maad
tark ütles mine ja oota
ja kord nad mõlemad saad
/---/

ei saanud kuningas krooni
ja maad ei saanud ka
ta surmani troonil istus
ja troonile suri ta

sai kuningas tammekirstu
nii nagu on kuningail viis
auk murti külmanud mulda
ja sinna ta viidi siis
/---/

nii läksid päevad ja suved
ja tuuled tegid häält
ja kuningas lamas ja liha
tal kõdunes luude päält

nii liha kõdunes luudelt
ja ümbert pehkis sark
ja ühel kevadel sündis
nii nagu ütelnud tark
/---/
siis lauad vajusid kokku
ja igast urbest ja praost
maa tuli kuninga juurde
ja nõnda ta pääses sest paost
/---/
nii kuninga kroonisid viimaks
oma juurtega elupuud
ja suure leidmise õnnes
maaks sulasid tema luud

said kuninga kalmul kokku
maksalilled ja kikkapüks
ja meie teame et nõnda
on kuningas maaga üks

• Jaan Kaplinski, "Üks kuningas oli kord maata" kogust "Tolmust ja värvidest" (1967)

Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

• Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

• Vahel tundus Vimesile, et kõik teavad, et Porgand on linna hüljatud trooni õige pärija. Juhtumisi ei tahtnud ta aga seda olla. Tema tahtis olla võmm ja kõik teised olid päri. Aga kuningaseisus meenutab natuke tiibklaverit - sa võid sellele katte peale panna, kuid ikka on näha, mis seal all on.
  • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 62

• Oskap ei jaganud võimu ega vastutust. Ta võttis tütrelt kuuldu ja kasutas seda omal moel - mis oli tema õigus -, ja ta oli tõhus kuningas.

Aga vahel mõistis ta Anno sõnade ja nõu toel niisugust õigust, mida kuningatütar meeleldi pealt ei näinud. Ja siis oli tal hea meel, et isa ei nõudnud temalt suuremat seotust, sest ta oli oma loomult ikkagi südamega tüdruk ega armastanud mitte sugugi tunnet, et on kellegi kannatuste põhjuseks. (lk 108)

• Selleks kuningamärki ju kantaksegi - et teha paremini, kui seni on tehtud. (lk 211)
• [Anno:] "Kas kuningas olemine mitte ei tähenda kohustust ja õigust teha asju paremini, teha õigesti ja hästi? Kui vaja, uutmoodi, hoopis teistmoodi kui kunagi ammu! Aga sina kardad suure kurja sündimist nii väga, et ei julge olla hea ja valida head tegu! Leitari suremine ei ole ainus võimalus. Mehed ütlevad alati nii, nagu sina praegu, aga teine võimalus on olemas. Astuda mängust välja. Mitte nõustuda tegema otsuseid hirmu ja ohtude põhjal, vaid teha neid lähtuvalt sellest, mis on õige ja hea." (lk 217)
• "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."

Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:

"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.

"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)

• Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019

Vanasõnad

• Oma silm on kuningas.
  • Eesti vanasõna
• Pimedate maal on ühesilmne kuningas.
  • Prantsuse vanasõna