Politsei

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Tavaliselt eeldatakse, et me elame politseiriigis, et kui sa lähed avalikku parki ja nõuad vägivallatult süsteemi muutmist, siis tulevad Robocopid ja peksavad su läbi. Kui me mõnda aega Zucotti pargis olime protesteerinud ning seda polnud juhtunud, siis jõudis inimestele kohale: "Mida? Me tegelikult elamegi vabas riigis? Me tohime protestida? Super!" Ja nad tulid tänavatele. Paar kuud hiljem muidugi ütles politsei, et ei, te olete asjast valesti aru saanud, see ei ole vaba ühiskond, ja peksis kõik laiali.
  • David Graeber, "Anarhism, töö ja bürokraatia: Intervjuu Aro Velmetile" Vikerkaar, 9/2020

• Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja.
  • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 217

• Üks arutab endamisi: mina olen küllalt rüganud. Teine on tänulik pensioni eest ja teeb tööd vabatahtlikult edasi. Need on kõige paremad inimesed. Nemad püüavad rahvast kinni kus saavad, teevad asja pooleldi klaariks, sest päris klaariks teha on keelatud, ja riigil on muret vähem. Seda nimetatakse kergenduseks, sest koorem riigi õlult kaob. Politsei peab kokku hoidma, pensionil olijad ka, sääraseid kindlaid mehi ei tohiks üldse pensionile saatagi. Nad on asendamatud, ja niipea kui mõni sureb, jääb järele tühi koht.
  • Elias Canetti, "Maailm peas", tõlkinud Toivo Tasa. Tallinn: Perioodika, 1983, lk 10

• Kas see oli lõppude lõpuks nii suur kuritegu minna sisse lahtisest uksest? Aga ma teadsin sama hästi, et mida väiksem eksimus, seda valjem on politsei. Miks peakski politsei olema teistest inimestest erinev selles suhtes!
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö", lk 88

• Karjuv ja vastupunniv tsiviilisik oli tumedanahaline mees, kelle nägu oli hirmust valge nagu lubi. Ta silmad tõmblesid paanilises meeleheites, vehkisid nagu nahkhiiretiivad, ja mitu pikka kasvu politseinikku haarasid tal kätest ja jalgadest ja tõstsid ta üles. Ta raamatud pudenesid maha. "Appi!" kisendas ta kiledalt omaenda tunnetesse lämbuval häälel, kui politseinikud ta kiirabiauto taha tassisid ja lahtistest ustest sisse viskasid. "Politsei! Appi! Politsei!" Uksed löödi kinni ja riivistati ja kiirabiauto kihutas minema. Politseinikest ümbritsetuna politseid appi kutsuva mehe naeruväärses paanikas oli mingi huumorivaene iroonia. Yossarian muigas kibedalt selle kasutu ja naeruväärse appihüüde peale ning taipas siis ehmatusega, et sõnad olid mitmetähenduslikud, sai ärevusega aru, et need ei olnud vahest mõeldudki politsei kutsumiseks, vaid hoopis hukatusele määratud sõbra hauatagune hoiatus kõigile, kes ei olnud nuia ja relvaga politseinikud, abistatuna teiste nuia ja relvaga politseinike poolt.

"Appi! Politsei!" oli mees hüüdnud ning ta võis ka pigem ohu eest hoiatada. (lk 533)

• Jõugud… politseinike jõugud – kõik peale Inglismaa oli jõukude, jõukude, jõukude küüsis. Kõikjal võimutsesid nuiadega jõugud. (lk 534)
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020

Luule

sa karda suuri rahvarohkeid teid
ja lihunikke litse politseid
kel teada liha vere hinge hind
kes kohe valmis maha müüma sind

• Joel Sang, luulekogust "Vigade parandus" (1988)