Lääs: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
27. rida: 27. rida:




* Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti [[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt [[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai [[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­k]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt [[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente [[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud [[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki [[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja [[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
* Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti [[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt [[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai [[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­k]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt [[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente [[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud [[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui [[hooletus|hooletu]] [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki [[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja [[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Jaani%C3%B6%C3%B6 "Jaaniöö"] kogust "Võrumaa jutud"
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Jaani%C3%B6%C3%B6 "Jaaniöö"] kogust "Võrumaa jutud"



Redaktsioon: 17. jaanuar 2021, kell 21:11

Lääs on üks neljast põhiilmakaarest, see, kuhu Päike looja läheb.



Impeerium on lääne poole teel.
On neli vaatust juba läbi saand
ja viies jäänud lõpetada veel.
On aja õilsaim võsu viimane.

  • George Berkeley, "Värsid väljavaatest viia Ameerikasse kunste ja õpetust" ("Verses on the Prospect of Planting Arts and Learning in America", 1726)


Aegamisi,
ah Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!


  • Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuus­kede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.


  • [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on julgus ja tarkus parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"
    • J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 18. ptk "Kodutee". Tõlkinud Lia Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 339


Juba aiman et põigelda
Tuleb mul igavesti
Kivikompass kapteni kääpal
Säält saan suuna WESTI

Kaugelt kostab vedurivile
Tähendab elu on sääl
Tormata aga vastassuunas
Käsib mu sees üks hääl


ma hoian veel kinni valust
mis punab silmis ja pääs
kord otsisin jalgealust
su juurest eretav lääs

  • Jaan Kaplinski, "* Tumm verstapostide rivi" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)


punane lääs on mu oma veri
all on tähed ja pea kohal meri

  • Jaan Kaplinski, "* Vaata poisikest jõe ääres luhal" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)


Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong,
nad liikusid alla läände.
    
Ei tea, kes sääl kirstus on?

  • Doris Kareva, "Ma tõmbusin maantee äärde" kogust "Salateadvus" (1983)


Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel