Ajakirjandus

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

• Teinekord peab ajakirjandus võtma endale ühiskonnaülese tasakaalustaja rolli. Ta peab olema vastumürk, mis ei lase propagandistlikel sõnumitel ühiskonda lõhkuda. Just selles on vaba ajakirjanduse peamine suurus ning olulisus.
  • Agu Uudelepp, "Agu Uudelepp: propaganda parim vastumürk" Postimees, 13. detsember 2008

• [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda ajaloo materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo tolmu.
  • Janar Ala, "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16

• Enamik 20. sajandi sõdadest said alguse valedest, mida võimendas ja levitas meie tavapärane ajakirjandus. Selle peale võib öelda: "Jube lugu küll, et asjalood niimoodi on -- hirmus, et kõik need sõjad algavad valedest." Aga mina ütlen, et ei, see on suurepärane võimalus, sest see tähendab, et inimesed oma põhihoiakult ei salli sõdu ja neid tuleb valede abiga sõtta kista. See tähendab, et meid saab rahusse "tõetada". Ja see annab põhjust suurteks lootusteks.
  • Julian Assange, "When Google Met Wikileaks", 2011, lk 126-127

• Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", IV osa, ptk 38

• Ja eriti peaks siin rõhutama ka ajakirjanduse osa. Hää küll, see tõi kaasa selle kaksikmoraali. Juhtkirjas oli meil loosungiline propaganda, aga tegelikkuses kasutasime siiski need võimalused ära, et jääda püsima, jääda iseendaks. [---] Suutsime siiski ka tõtt rääkida, küll varjatud kujul. Jäädi siiski inimeseks, kes väärib oma riiki, vabadust ja rahvust. See oli väga raske tee.
  • Juhan Peegel, intervjuu: Indrek Ude, "Juhan Peegel: kas võitluskaaslaste elu päästnud sõpra ei tohi meeles pidada?" Eesti Päevaleht, 7. mai 2005

• Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.
• Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.

Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?

• Samas ei tähenda reegel konfliktis mõlemad pooled ära kuulata, et ihaldatava õigluse saavutamiseks peaks lugu kokku seades mõõtma nende sõnu sentimeetri või minutiga võrdseks. Märksa olulisemad on sisukus ja asjakohasus. Kui üks pool selgelt valetab või hämab, tuleb see vale kas loos välja tuua või üldse kõrvale jätta.
• Kas ajakirjandus on võimul olijatele vahel liiga teinud? Kindlasti on. Vahel on selle taga olnud ka ajakirjaniku selge poliitiline meelsus, kuid enamasti, vähemalt nii tundub mulle, ebaprofessionaalsus, süvenematus ja ajasurve.
• Ebaõiglane ei tohi olla keegi, ka neljas võim mitte.
• Eesti ajakirjanduse eesmärk peab olema hoida inimesi ühtses infoväljas, mis võimaldaks võistlevatel ideedel jõuda kõigi keeleruumi kuuluvate inimesteni ega laseks neil kapselduda sotsiaal- või erakonnameedia mullidesse.
• Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.
  • Hans Väre, "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool" ERR, 15.06.2020

• On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.
  • Karl Marx "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud Pärt Lias

• Ma arvan, et Eesti ajakirjandus on teinud väga head tööd. Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on kriisis olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud avaliku arvamuse meelest. Nii et meil ei ole täiendavaid signaale vaja inimestele saata, see teadmine on teie abil nendeni ammu juba viidud.
  • Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil 27. novembril 2008, "Mis imeline rahvas siin küll elab" ja "Sellises kriisis ma tahakski elada!" - Andrus Ansipi sõnavõtud peaministrina, delfi.ee

• Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.

Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.

• Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").
• Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.

Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.

• Marju Lauristin, "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid" ERR, 18.11.2019

• Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu erakonnist.
• Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.
• Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.
  • Meelis Oidsalu, Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus Sirp 25.11.2016

• Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
  • Meelis Oidsalu, Teater ja väärtused Sirp, 05.04.2012

• [Švejk:] "Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", kantiinis ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
• [Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha:] "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus pähklipuu oksal. Ma nimetasin ta "pähklirääguks", täpselt samuti nagu oleksin kadakapõõsas istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
• Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja toimetaja pikali löönud ning teda siis jalgadega kõhtu peksnud, toimetaja aga valu pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud. (lk 393)
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

Allikata

• Hea sõnum on nagu naise seelik: küllalt lühike, et äratada tähelepanu, kuid küllalt pikk, et katta kõige olulisemat.
  • Juhan Peegel

• Et Eestit ei tõmmataks haneks Euroopa Liidu sees, on vaja väga aktiivset ajakirjandust, mis jälgiks väga tähelepanelikult, mis juhtub.
  • Toomas Hendrik Ilves

• Ajakirjandus on loetamatu ja kirjandust ei loeta.
  • Oscar Wilde

• Kelle käes on ajakirjandus, selle käes on avalik arvamus. Kelle käes on avalik arvamus, sellel on õigus. Kellel on õigus, selle kätte läheb võim.
  • Joseph Goebbels