Käimla

Ilus pisike punane peldik kusagil Poola pääl. (Sidzina küla, Opole vojevoodkond.)

Välikäimla Saarnaki laiul

Välikemmergute rivi mäetipul Ida-Hiinas.

Pieter Brueghel Vanem, "Madalmaade vanasõnad", 1559 (detail).

Käimla (ka väljakäik, kemmerg, kemps, peldik, tualett, klosett) on koht ekskrementide ja uriini väljutamiseks, mõtluseks ja mobiiltelefonis Facebooki lugemiseks.

Piibel

• Väljaspool leeri olgu sul üks paik, kuhu sa välja käid.

14 Ja sul olgu labidake su relvade juures; kui sa väljas kükitad,

siis kaeva sellega auguke ja kata kinni oma roe.

• Viies Moosese raamat, 23:13-14

Maailma proosa

• [Kuidas vabatahtlik keeldus käimlat kasimast:] "Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)
• Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu pääsukesed telefonitraatidel, enne kui nad sügisel alustavad lendu Aafrikasse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga jumal teab millises Ružena Jesenska romaanist väljarebitud paberitükki. /…/ Kui Švejk silmad paberilt tõstis, pöördus ta pilk nagu kogemata peldiku ukse poole ja ta üllatus. Uksel seisis täies paraadmundris eilne härra kindralmajor oma adjutandiga ja nende kõrval leitnant Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.

Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.

Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:

"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)

Ning andis au. (lk 561)

• Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

• Tsivilisatsioonil on kolm astet. Esimene: kui avalikus väljakäigus ei ripu mingit silti. Teine: kui seal ripub tahvel, millel seisab soovitus korrastada enne asutusest lahkumist oma rõivad. Kolmas: kui sellele soovitusele järgneb veel põhjendus, et seda peab tehtama sündsusnõuete järgimiseks. Sellel tsivilisatsiooni kõrgeimal astmel me asumegi.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. Tallinn: Perioodika, 1999, Loomingu Raamatukogu nr 31, lk 33

• Meie kemmerg andis alevis tooni sanitaarnõuete poolest. /---/ Igal majal oli õuekemmerg, alates räämas ja kägisevatest hüttidest kuni päris nägusate hooneteni, mille seas meie oma oli kahtlemata üks parimaid. Sestsaadik kui kemmergud haruldaseks jäid, on nende üle aastaid palju nalja heidetud, aga mingid naeruväärt ehitised need ei olnud ja nõudsid tublisti hoolt, et neist häbiplekki ei saaks.

Peale tolle eraldi hügieenitempli oli meil majas veel haiguse korral kasutamiseks mõeldud keemiaklosett, mis aga läks käiku haruharva, sest see kippus niivõrd tõrkuma ja haisu ajama, et vaid masendas niigi õnnetut haiget.

• Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 17

• Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes. (lk 22)
• "Tegelikult kasutaksin ma heameelega teie peldikut," ütles Esk.

Mehel kukkus suu lahti.

"See siin on pargas, eijah?"

"Jah?"

"See tähendab, et meil on ainult jõgi." Mees patsutas tüdruku kätt.

"Ära muretse," lisas ta. "Ta on sellega juba üsna harjunud." (lk 88)

• Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999

• "Tagasihoovav tualett?"

"Muguvastased vembumehed," ütles härra Weasley kulmu kortsutades. "Möödunud nädalal oli meil kaks, üks Wimbledonis, üks Elephant and Castle'is. Mugud tõmbavad hoovast, kuid selle asemel, et kõik kaoks - noh, sa oskad kujutleda. Nad vaesekesed muudkui kutsusid neid - torujurasid, nii see vist minu meelest on - tead küll, need, kes torusid ja muid asju parandavad."

• J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2003, lk 136

Eesti proosa

• Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
• Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81

• Tõepoolest, "Loreida" keeras end ilusasti välja. Kuid just siis, kui ta hakkas võtma viimase võimaluseni paremale pardale keeratud rooli sunnil elegantset kaart paremale, Tallinna lahe poole, kallutas laeva nina tagasi juhuslik tuulepuhang ja "Loreida" liverpoom sihtis otse vastaskail olevat puust sadamakemmergu ust.

"Rool paremale!" kisendas Timofei hirmsa häälega.

"On rool paremale!" vastas Mare.

"Rohkem rool paremale!" hüüdis Timofei.

"Rohkem ei anna!"

"Liverpoom läheb peldiku!“ hüüdis Timofei.

"On: liverpoom peldiku!" vastas Mare nii, nagu ta oli kuulnud vastavat roolimadruseid vahitüürimeeste korraldustele suurtel laevadel.

Kuid rohkem käsklusi ega vastuseid enam ei tulnud. Kostis laudade ragin, pinguletõmmatud vandi kaeblik laul ja "Loreida" kaugele etteulatuv liverpoom tungis sisse ühiskondliku ehituse uksest. Samal ajal hakkas "Loreida" uuesti rooli kuulama, keeras end paremale ja tugev liverpoom tõstis laeva inertsi tõttu ühiskondliku hoone tema vundamendilt.

• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 3. peatükk. Rmt: "Hea meremeeste Hoidja". Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 284

• KEMPS. Kemps on kõige väiksem ruum terves korteris, aga ega ta sellepärast veel kõige üksildasem pole. Alailma kostab kempsu poolt vee kohinat: keegi on kempsus ja tõmbab vett. Kempsu kasutavad kõik, aga juttu tehakse tast vähe. Kempsu nimegi pole viisakas suhu võtta. Kemmerg ja peldik kõlavad küll veel hullemini. Kõige peenem oleks öelda tualett, aga kuidas sa ütled. Ehk ongi viga selles, et kempsule pole päris õiget nime leitud. Kui see kord välja mõeldakse, võib ehk kempsustki sama vabalt rääkida kui vannitoast või köögist. Ega kempsul pole teiste ruumide ees häbeneda miskit.
  • Tiia Toomet, "Kodused asjad", Tallinn: Eesti Raamat, 1987

• Kes see sinna Venetsueelasse ikka tikub ja mida olekski tal seal teha? Tegelikult muidugi oleks, see suur maa on päris ilus ja rikas. Toon vaid ühe näite. Venetsueelas on igal pool tasuta ja puhtad - ütleme viisakamalt - väljakäigud.

Kes oli see julge kirjanik, kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et kultuur algab WC-st, selle kultuurist? Oli see Viivi Luik või Enn Vetemaa? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, Mart Rauale omistatavat värssi Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin peldiku,/ mis sita ära määris. Aga Venetsueelas leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas Bolivari kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus roosa lõhnaseep, käsi võid käterätti pühkida või tuulutada. Seda on teinud naftatulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane sotsialism, mis ainult pisut sarnaneb Rootsi sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi troopika. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata. Venetsueelas aga talve ei ole, päike lõõmab aasta otsa seniidis ning oh neid taude ja haigusi, mis siis leviksid, kui neil oleksid Moskva peldikud. Nad on juba järele proovinud, nad ei saa teisiti, nad peavad selle asja korras hoidma.

Ausalt öelda, ei tahtnud peldikutest alustada, aga jutt läheb ise lahti ja kunagi ei tea, mis koha pealt. Antagu andeks.

• Olev Remsu, "Valge ja must (La Puertas, Andides)", Vikerkaar 3/1998, lk 2

• Kuna kemmerg sisenes eesti kultuuri üsna hiljuti, valitseb teatav peataolek, kuhu selline veider objekt paigutada. Teda võib leida peaaegu kõikjalt: on majapidamisi, kus keset õue seisev käimla varjutab oma pompöössusega kõik teised hooned, ta võib asuda maja eeskojas, mõne kõrvalhoone räästa all, sauna taga, metsa servas, aianurgas - ühesõnaga, kus iganes. /---/

Kuivkäimla - see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne must auk, mis aegruumi kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/

• Valdur Mikita, "Lindvistika", lk 187

Eesti luule

Kussa päevaleht kelgib:
haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik,
peldik on kultuur.

Ilus punane peldik
peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved
istuvad kord seal sees.

• Hando Runnel. Unistus. "Laulud eestiaegsetele meestele". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 44-46

jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
    
siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues

• Juhan Viiding, "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971)

seinalt korjas stepirohtu
valget hobust hoidis ketis
prohvet poisikeseohtu
helepunases klosetis

• Juhan Viiding, "Kunstniku kool". - "Selges eesti keeles" (1974)

                          Kantakse hoolt:
vastavad talitused, asjaomased institutsioonid.
Pahinal langeb kosk, kohinal lahkub pask.
Oh! Midagi pole olnud.

• Paul-Eerik Rummo, "Vesikäimla". Looming 1995 nr 7, lk 868

Ebakindel atributsioon

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
siis aga nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

• Omistatakse peamiselt Mart Rauale, mõnikord mööndustega ka Juhan Smuulile.