Külm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida: | 3. rida: | ||
'''Külm''' on ilmanähtus, kui õhutemperatuur on alla 0 °C. |
'''Külm''' on ilmanähtus, kui õhutemperatuur on alla 0 °C. |
||
==Luule== |
|||
<poem> |
<poem> |
||
Mets härmatises surnuvaik, |
Mets härmatises surnuvaik, |
||
18. rida: | 18. rida: | ||
<poem> |
|||
Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk |
|||
istub üks [[vares]] minu aiateibal |
|||
mitte teades et see aiateivas on minu oma |
|||
ja külmetab. |
|||
Ei aimagi et nii külmast lumest võib |
|||
minna [[süda]] nii soojaks. |
|||
</poem> |
|||
* [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6 |
|||
==Proosa== |
|||
* Ehk küll [[Eesti]] [[suvi]] on pilkamalt lühike, on vähemalt meie [[talv]] pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka [[eesti kultuur]]i põhiprobleem – külm on. Tehke vaid [[ime]]t, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, [[kunstnik]]ke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival. |
* Ehk küll [[Eesti]] [[suvi]] on pilkamalt lühike, on vähemalt meie [[talv]] pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka [[eesti kultuur]]i põhiprobleem – külm on. Tehke vaid [[ime]]t, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, [[kunstnik]]ke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival. |
||
** [[Arthur Valdes]], Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes |
** [[Arthur Valdes]], Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes |
Redaktsioon: 7. veebruar 2021, kell 15:22
Külm on ilmanähtus, kui õhutemperatuur on alla 0 °C.
Luule
Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
õhk kristallisid piserdab,
õhk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik…
Koit idas veripunane.
- Juhan Liiv, "Külm"
Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.
- Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6
Proosa
- Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
- Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes
Vanasõnad
- Ega soe konti riku (nurisemine nahka riku).
- Jaan viskab kuuma kivi merre, Jaak jahe ja Mihkel külma.
- Karukasukas ei karda külma.
- Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
- Kui laastu on, siis pada ei külmeta.
- Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.
- Kus suitsu, seal sooja.
- Külm ajab käed põue.
- Külm ajab mehe reelt maha, istub ise peale.
- Külm kisub kindad karmanist välja.
- Külm paneb lindude aidaukse lukku.
- Külm teeb jalad alla.
- Külm teeb vete üle sillad.
- Paha siga, mitu viga: küll kärss kärnas, küll maa külmand.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929