Lugeja

Lugeja (Jean-Honoré Fragonard, 18. sajand)

Lugeja on see, kes loeb.

• Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb.
  • Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak 2002, lk 125

• Olen seda vankumatut usku, et tõlkija ainus eesmärk saab olla võimalikult autoritruu ja täpne, kuigi mitte sõnasõnaline tõlge. Mingit lisaeesmärki ei kujuta ma ette. Tõlkija peab enese maha salgama, varju jääma, tähtis on autor ja tema tekst. Kuigi – iga tõlkija isikupära jääb tõlkesse siiski ja paratamatult. Kuid me anname endale aru vastutusest. Autori ees ja ka lugeja ees.
• Tõl­kekirjandus mõjutab suuresti lugeja keelekasutust, meie keele käekäiku üleüldse. Nõnda peaksid ka kõikvõimalikud põ­ne­vikud ja muu meelt lahutav lugemisvara olema väga hästi tõlgitud. Nad ei ole seda mitte alati.
  • Piret Saluri, intervjuu: Mari Peegel, "Piret Saluri: "Sinuhes" köidab mind elu ise", Eesti Päevaleht, 15. jaanuar 2010

• Tunnistan, et tõlkija vaiksed rõõmuhetked on need, mil tal õnnestub luua mõni uus sõna, nii et ka toimetaja seda aktsepteerib ja lugeja mõistab. (lk 9)
  • Mati Sirkel "Arusaamatus ja arusaam" - "Tõlkija hääl II" Tallinn: SA Kultuurileht, 2014, lk 8-9

• Kirjanik televisiooni tõttu ei kadunud, kuid lugeja kadus.
  • Писатель из-за телевидения не исчез, но читатель пропал.
  • Mihhail Žvanetski, "Одесский пароход", 2020

• Kirjutaja, kes tutvustab lugejatele oma raamatut, mis sisaldab mõtteid, mida ta ei ole ehk küll ise välja mõelnud (sest kui palju on siis meie ajal õigupoolest võimalik välja mõelda midagi tõeliselt uut?), kuid vähemasti leidnud ja enda omaks teinud, millega ta on pikki aastaid elanud justkui oma hinge ning südame omandusega: seesugune kirjutaja, julgeksin ma väita, annab oma raamatuga, olgu see siis hea või halb, teatud mõttes osa oma hingest publiku kätesse. Ta ei avalda mitte ainult seda, millega tema vaim on teatud ajavahemikes ja teatud asjaoludel tegelnud, millised kahtlused on teda vaevanud ning kuidas ta on neist võitu saanud, vaid arvestab ka (sest mis imeasi ahvatleks muidu literaadiks hakkama ja oma südamele lähedasi teemasid talitsematu rahvahulgaga jagama?), ta arvestab üksikute, ehk õige väheste samamoodi meelestatud hingedega, kellele need või nendesarnased mõtted on aastate labürindis oluliseks saanud. Nendega peab ta ise nähtamatuks jäädes nõu, nendega jagab ta oma tundmusi, samuti ootab neilt paremaid mõtteid ning õpetussõnu, kui nad on jõudnud temast kaugemale. Selline hingede ja südamete läbikäimine on ainus ning suurim heategu, mis on sündinud raamatutrükkimisest, mis muidu on kirjutavatele rahvastele sünnitanud kahju niisama palju kui kasu. (lk 13-14)
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni, 2019, eessõna

• Teadmiste omandamine raamatutest annab teistsuguse kogemuse kui internet. Lugemine on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat.
  • Henry Kissinger, "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud Elle Vaht, Tallinn, 2017, lk 315