Primadonna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida: | 4. rida: | ||
** [[Virginia Woolf]], "Tellija ning krookus", tlk [[Malle Talvet]], rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997 |
** [[Virginia Woolf]], "Tellija ning krookus", tlk [[Malle Talvet]], rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997 |
||
* [[Ohio]] [[aastaajad]] on teatraalsed. Igaüks neist saabub nii, nagu astuks lavale primadonna, kes on kindel, et just tema etteaste on põhjus, miks maailmas eksisteerivad inimesed. Sellal, kui Paul D. tõrjuti majast number 124 välja kõrvalhoonesse, vilistati suvi just välja ning kõigi tähelepanu köitis sügis oma kuldsete ja veripunaste värvidega. Öö peaks olema puhkeaeg, kuid tegelikult ei olnud, sest õhk oli täis sureva looduse valjusid ja pealetükkivaid helisid. (lk 108-109) |
|||
** [[Toni Morrison]], "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997 |
|||
[[Kategooria:Muusika]] |
[[Kategooria:Muusika]] |
Redaktsioon: 7. veebruar 2021, kell 23:28
- Nii paljud klaasikillud kaotavad sära, kui nad merest välja võtta; kuulsad primadonnad kriiskavad nagu hüäänid, kui nad telefoniputkasse kinni panna; ja kui säravaim artikkel oma elemendist välja võtta, on seegi paljas põrm ning liiv ning õlepuru. Raamatusse balsameeritud žurnalism on loetamatu. (lk 30)
- Virginia Woolf, "Tellija ning krookus", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997
- Ohio aastaajad on teatraalsed. Igaüks neist saabub nii, nagu astuks lavale primadonna, kes on kindel, et just tema etteaste on põhjus, miks maailmas eksisteerivad inimesed. Sellal, kui Paul D. tõrjuti majast number 124 välja kõrvalhoonesse, vilistati suvi just välja ning kõigi tähelepanu köitis sügis oma kuldsete ja veripunaste värvidega. Öö peaks olema puhkeaeg, kuid tegelikult ei olnud, sest õhk oli täis sureva looduse valjusid ja pealetükkivaid helisid. (lk 108-109)
- Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997