Labasus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
HC: + 5 kategooriat
Resümee puudub
9. rida: 9. rida:
* Dr. Kenn, kelle [[südametunnistus]] oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see [[patt]] või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja [[jõhkrus|jõhker]], kasvab alati selle näilise osakaal.
* Dr. Kenn, kelle [[südametunnistus]] oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see [[patt]] või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja [[jõhkrus|jõhker]], kasvab alati selle näilise osakaal.
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel", "Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine", 5. peatükk. Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 458
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel", "Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine", 5. peatükk. Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 458


* "Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan [[inglased|inglasi]]. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad [[õlu]]t." (lk 409)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008





Redaktsioon: 9. veebruar 2021, kell 20:11


  • Alles pika elukäigu järel saadakse aru, kui kõrge väärtus on tõelistel maksiimidel, mis tõstavad meid labasusest kõrgemale. (lk 9)
  • Labast pole mõtet noomida, sest ta jääb alati samaks. (lk 13)
  • Tegelikku ilma kõlbelise suhteta nimetame labaseks. (lk 39)


  • Dr. Kenn, kelle südametunnistus oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see patt või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja jõhker, kasvab alati selle näilise osakaal.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", "Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine", 5. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 458



  • [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
[Laura:] (käed põlwede ümber) Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
[Laura:] Üks suurispea-kull.


  • [Ostap Bender:] See on pahasti. Miks te müüte oma surematut hinge? Inimene ei tohi kohtu alla sattuda. See on labane tegevus. Ma mõtlen vargusi. Rääkimata juba sellest, et varastamine on pattema nähtavasti tutvustas teid lapsepõlves sellise doktriiniga – pealegi on see sihitu jõu ja energia kulutamine. (lk 23)


  • "Teisel päeval istus Strange taas laua äärde, et kirjutada täis järgmised ligi viiskümmend lehte ja jäi kohe hätta - nimelt ei suutnud ta leida riimi reale "armastusest joobnud hing". "Jalakeses kaunis king" ei kõlvanud kuskile, "heljub aromaatne ving" puudus igasugune mõte ja "pitsitamas kireling" oli liiga labane. Ta pingutas tund aega, ei suutnud midagi välja mõelda, läks ratsutama, et mõtteid tuulutada, ja tagasi tulles ei vaadanud enam luuletuse poolegi."
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 245 (John Segunduse teosest "Jonathan Strange'i elu")


  • Ükskõik missugust universumit professor ka usub, peab see igal juhul olema universum, mis laseb endast pikalt rääkida. Universumi jaoks, mis on defineeritav kahe lausega, pole professori intellekti tarvis. Nii labast asja ei saa ju ometi uskuda!
    • William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks". Rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund 2005, lk 14