Nööp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
==Proosa== |
|||
* "Kas see härra polegi [[rüütel]]?" küsis kuninganna lord Winterilt. |
* "Kas see härra polegi [[rüütel]]?" küsis kuninganna lord Winterilt. |
||
:"See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu. |
:"See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu. |
||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
* Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused [[koduvana]] [[tädi]]st ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult [[hirm]]u ka arvamus, et [[pleektatsu]]d laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe. |
* Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused [[koduvana]] [[tädi]]st ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult [[hirm]]u ka arvamus, et [[pleektatsu]]d laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe. |
||
** [[Tove Jansson]], "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 201 |
** [[Tove Jansson]], "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 201 |
||
* Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii [[aeg|ajas]] kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille [[vili|viljad]] küpsevad alles tuhandete [[aasta]]te pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust, [[universum]]i mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp. (lk 66-67) |
|||
* [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013 |
|||
==Luule== |
|||
<poem> |
|||
Käib [[tänav]]atel [[mure]]deta mehi, |
|||
[[Käed]] taskus, vile [[suu]]s, [[nööp]] puudu eest. |
|||
Nad liigse hoolega end eal ei ehi. |
|||
Käib tänavail ka [[kaabu]]deta mehi - |
|||
Ei hooli [[lumi|lumest]] nad, ei [[vihm]]aveest. |
|||
</poem> |
|||
* [[Rein Raud]], "* Käib tänavatel muredeta mehi" kogust "Kaks küünalt". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 18 |
|||
[[Kategooria:Esemed]] |
[[Kategooria:Esemed]] |
||
Redaktsioon: 10. veebruar 2021, kell 01:04
Proosa
- "Kas see härra polegi rüütel?" küsis kuninganna lord Winterilt.
- "See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu.
- Aramis punastas.
- "Madame," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu sutaan käib kinni ainult ühe nööbiga ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008
- Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused koduvana tädist ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult hirmu ka arvamus, et pleektatsud laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe.
- Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 201
- Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii ajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille viljad küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust, universumi mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp. (lk 66-67)
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013
Luule
Käib tänavatel muredeta mehi,
Käed taskus, vile suus, nööp puudu eest.
Nad liigse hoolega end eal ei ehi.
Käib tänavail ka kaabudeta mehi -
Ei hooli lumest nad, ei vihmaveest.
- Rein Raud, "* Käib tänavatel muredeta mehi" kogust "Kaks küünalt". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 18